Elts om võrokeeline naasõ edenimi. Kirja pandas taad inämbäste kujul Els.

17.–19. aastasaal om põhimõttõlidsõlt samma nimme kirja pant nii Els ku h-ga alostusõn: Hels, Hells, Hils.

Algnimi om heebreä keelest peri Elisabeth.

Keskaigsõlt Liivimaalt kirja pantu alambs'aksa naasõnimmi hulgan olliq joba hõikamisvormiq Elsbe ja Else[1].

Võro ja eesti keelen tegünes l-i ja s-i vahele välläütlemise kerendämises -t: Els > Elts.

Lätteq toimõndaq

  1. Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1207 bis 1500). Herausgegeben von Hermann von Bruiningk und Nicolaus Busch. Kommissionsverlag von Jonck \et-märk\ Poliewsky. [Bd. I.] Riga 1908.