Kasutaja:HPook/Katsikvabahelü

Katsikvabahelü om üten silbin olõja katõ umahusõlt esiqsugumadsõ vabahelü rodo.[1][2] Tuu tähendäs, et sääntseq vabahelürodoq, kon umahusõlt esiqsugumadsõq vabahelüq jääseq umaette silpi, olõ-õi katsikvabahelüq (näütüses eesti keelen avaus, rodeo, minia, luua, riie, duett vai koaala).[2]

Eesti keele katsikvabahelüqToimõndaq

Eesti keelen om 36 katsikvabahellü, tuuperäst peetäs taad katsikvabahelürikkas keeles. Eesti keelen olõ-õi lühküid katsikvabahelle, nii et katsikvabahelüq ommaq õnnõ tõõsõn vai kolmandan pikkusõn kõnõtaktõn.[2] Katsikvabahelü edimädsen osan võivaq ollaq kõik eesti keele vabahelüq /i ü u e ö õ o ä a/, tõõsõn osan või ollaq õnnõ primaarvabahelü /a e i o u/.[1] Ku kõik üttepandmisõq olõssiq olõman, siis olõssiq eesti keelen kokko 40 katsikvabahellü, a neli üttepandmist puudus, selle et olõ-õi võimalik kokko pandaq terävit ja kumõhit vabahelle äa, öo, öu ja üu. Katsikvabahellü äu om võimalik õnnõ tsärren sõnavaran (näütuses kräunub, räuskab).[2]

Eesti katsikvabahelüq jaetas hariligult umakatsikvabahelles, miä ommaq umasõnnon ja vanõmbin lainsõnnon, ni võõraskatsikvabahelles. 26 umakatsikvabahellest ommaq 18 nii tõõsõn ku ka kolmandan pikkusõn sõnnon ja katõssa õnnõ kolmandan pikkusõn sõnnon. N´ooq katõssa ommaq aoluulidsõlt vahtsõq katsikvabahelüq ja naidõ tõõnõ osa om keskkorgõ vai matal vabahelü. Kunagiq oll´ jovvun, et õdagumeresoomõ keelin piät katsikvabahelle tõõnõ osa olõma korgõ, a parhilla mass s´oo eesti keelen õnnõ tõõsõn pikkusõn taktõn, mitte inämb kolmandan pikkusõn.[2]

Õnnõ võõrassõnnon om kümme katsikvabahellü ja nuuq ommaq hariligult rasõhusõlda edesilbin, kuigi eu ja uo võivaq ollaq ka rasõhusõga silbin.[2]

Kõik eesti keele katsikvabahelüq ommaq tuudu järgmädsen tabõlin (võõraskatsikvabahelüq ommaq klambriin).

vabahelü a e i o u
a laevad laiu kaod lauad
e seade leiba teod (reuma)
i (diadeem) (pieteet) (bioloogia) kiurud
o toas koerad oinad soustid
u (suaree) (pueriilne) kuivad (fluor)
õ lõa nõelad õisi lõoke õunad
ä päev säinas näod kräunuma
ö pöan söed köied
ü (hüatsint) (müeliit) süüa [syiːjɑ] (krüoliit)

Kõgõ inämb om eesti keelen e-alguliisi katsikvabahelle (45% kõigist katsikvabahellest Tarto Ülikooli loomuligu kõnnõ helüopposõ korpusõn) ja i-lõpuliidsi katsikvabahelle (76% kõigist katsikvabahellest). 96,7% korpusõ katsikvabahellest võivaq ollaq nii tõõsõn ku ka kolmandan pikkusõn sõnnon.[2]

Eesti keele ummisõnno peräsilben om võimalik pruukiq õnnõ kolmõ katsikvabahellü – ai, ei ja ui – ja i om nain kas mitmusõ tunnus vai om ülivõrdõ -im osa (näütüses naljakaid, teateid, õnnetuid, toredaima). Võõrassõnno päärasõhusõga peräsilben või ollaq ka muid katsikvabahelle (näütüses asalea, farmatseut, epopöa).[2]

Kaeq viilToimõndaq

LätteqToimõndaq

  1. 1,0 1,1 Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti Keele Käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.