Kunt
Kunt om ijästü sulamisvii saistuisist kuustuv inämbähe ümarigu vai munajoonõ kujogaq kink.
Kundiq ommaq uma vormi poolõst uniguq, miä kujonõsõq ijästüveere lähkün vallalidsõ ijä tingimüisin. Näide vaihõkorgus jääs inämbähe 5–25 m ja pervekallõq 5–25° vaihõlõ. Eestin lövvüs näid päämidselt Lõunõ-Eesti korgõmaiõ korgõmban keskosan, niisamatõ mitmõl puul ijästü veeremoodustuisi vöien, kon nä ommaq sagõhõhe pargiviisi ehk kundistuin.[1]
Eesti kundistuq ommaq peris väikeseq, näide suurus om inämbähe alla 10 km².[2]
Kuntõ kujondavide saistuisi ja tekkümiseluu perrä „eristatakse“ Eestin Ijästüjõõst tekkünüid (fluvioglatsiaalsit) ehk fluviokuntõ ja ijäjärvest tekkünüid (limnoglatsiaalsit) ehk limnokuntõ. Kuna saistuisi korjumisõ jakkusõq võidsõq ijä sulamisõ aol tihtsäle muutudaq, sõs eräldedäs umaette ka segäkuntõ, miä kuustusõq nii ijäjärve- kuq kah ijästüjõki saistuisist. Kõigil kundõl või ollaq kas tävveline vai laiguldõ moreenikatõq. Sis nimetedäs näid moreenikattõgaq kundõs.[3] Moreenikattõgaq kundistuq ommaq tekkünüq inämbähe Lõunõhummogu-Eesti korgõmaiõ – Haani, Otõmpää ja Karula korgõmin ossõn.[2]
Tekkümiseviis toimõndaq
Ijäjõõst tegünüq toimõndaq
Hariligult veidüq pikligumba kujoga kundiq kujonõsõq lahkit täüs ijäveere ja vallalidsõ ijä vaihõl vallaliidsin lahkin[1] vai pasja ijä käügen ijäsulamisvessi kokkoaetuisist saistuisist. Saisvaq kuun päämidselt kihilidsest liivast ja piinüst ruusast, kon vaihõl või kotussidõ ollaq pikkukihilist aleuriitset liiva.[2]
Ijäjärvest tegünüq toimõndaq
Ijäjärvelidseq kundiq kuustusõq rõukuisi iäst vällä sulanuist moreeni peenembist osõst – liiva- ja aleuriidikihest ni tegüneseq, ku ijästü taganõs, ijäpanko vaihõliidsi aotliidsi järvi saistuisist. Niisamatõ võivaq kundiq tegünedäq ka ijästü pääl vai seen olõvidõ järvi saistuisist, miä perän ijä sulamist sünnütäseq muust maast korgembad kingoq.[1]
Kuntõvaihõlidsõq nõdsoq kujotasõq hindäst inämbähe pikembält püsünüide suurõmbidõ ijäpanko asõmit, selle et naaq es lasõq sinnäq saistuisil kogodaq. Osa madalambin kotussin olnuid ijäpanko mattuq ka saistuisi alaq ja sulliq sääl aastagasatoga ni jätiq maaha kooniq paarkümmend miitret süvvi lohkõ. Sääntsit glatsiokrastiliidsi lohkõ nimetedäs sölles (ka kinnitsis lohõs). Kundistuidõ loomuperäline kinkliganõ-nõdsolinõ maakujo võidsõ kujodaq ka ijäveere ette korjunuisi jõki deltadõst perän näide saistuisi sisse mattunuisi ijäpanko sulamist.[2]
Kaeq ka toimõndaq
Lätteq toimõndaq
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kalm, V. (2014). Liustike ja mandrijää geoloogiline tegevus ning põhilised pinnavormid. Ü. Mander, Ü. Liiber. Üldmaateadus : õpik kõrgkoolile. (lk 185–186). Tartu : Eesti Loodusfoto.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Arold, I. (2005). Eesti maastikud. (Lk 153–158). Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Raukas, A. (1995). Eesti Loodus. (Lk 152–157). Tallinn : Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Entsüklopeediakirjastus