Lahkominek lehe "Võro kiräkiil" kujjõ vaihõl

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
ts Reverted edit of 84.73.68.129, changed back to last version by 217.159.199.146
Rida 1:
'''Võro kiräkiil'''' om päämidselt Lõunahummogu-Eestin pruugitava regionaal'keele, [[võro kiil'|võro keele]] kirälik, standardiseerit muud.
...
 
''Avidaq taad artiklit võro kiilde pandaq!''
 
 
==Aolugu==
Vastakaalus väiku kynõlõjidõ hulgaga kiili häömisele ja suuri võidukäügile om pall'odõn maailma main arvo saad, et väikeisi kiili om vaia alalõ hoitaq ja arõndaq. Viimätsil aastakümnil om huugu saanuq ka väikeisi õdagumeresoomõ kiili edendämine. Võro kiräkeele luumisõ mõtõq üteldi edimäst kõrda avaligult vällä 1988. aastagal värskilt luudu Võro Keele ja Kultuuri Fondi tüükavan. Mõtõq sai kimmüst manoq perän edimäst võrokeelist suvõülikuuli Kaikal 1989. aastagal. Tõsitsõmpa naati võro keelestandardi luumisõ ja kõrraldamisõga pääle perän Võro Instituudi asotamist 1995. aastagal. Om avaldõt kiräviisi ja keelestandardi põhimõttit ja võro kiräkeelen soovitõduidõ synamuudõ nimekirjo. Võro keele esiqsugutsit tasandiid om kujotõt ku pürämiidi, mink põh'an ommaq väega vanaq lõunaeesti keele murdõq ja otsan uus võro standard'kiil'. Naidõ vaihõlõ jääseq paigapäälidseq kynnõkeeleq ni liino ja sotsiaalsidõ rühmi kynnõpruugiq.
 
==Kiräviis' ja õigõkirotus==
Võru keele standardiseerimise algetapil sai tõsiseks proovikiviks kirjaviisi küsimus. Esitati mitmeid kirjaviisiettepanekuid, millest esimesed ilmusid juba 1988. aastal. 1995. aastal loodud Võru Instituudi üheks esimeseks ülesandeks oli kirjaviisi küsimuses ühise keele leidmine. 1995. aasta 31. oktoobril kogunes Eesti Keele Instituuti Võru Instituudi poolt kokku kutsutud rahvusvaheline kirjaviisikomisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso). Lepiti kokku võru ja setu keele ühine kirjaviis, mis on allpool esitatud koos võru tähestiku ja hiljem koostatud ning Võru Instituudi keele töörühma poolt heaks kiidetud õigekirjutusreeglitega.
 
Ladina alustähestikku ja eesti tähestikku võru keele vajadustele kohandades on saadud võru tähestik, mis on Võru-eesti sõnaraamatus esitatud järgmisel kujul
 
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq
Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
 
Sulgudes on antud tuntumad võõrtähed. Võõrtähti kasutatakse ainult võõrkeelsete sõnade ja võõrkeelsete või vanapärases kirjaviisis nimede kirjutamiseks. Tähte c pruugitakse kuigivõrd ka luules ja ilukirjanduses. Tähte f kasutatakse ainult võõrsõnades.
 
*Tähed q ja y ei ole võru keeles võõrtähed. Täht q märgib kõrisulghäälikut (''maq, kaeq, kalaq'') ja y kõrget, ''i''-poolseõt ''õ''-häälikut (''sys, nyna, myyk'').
*Võru kirjaviisis märgitakse ka kaashäälikute peenendust. Seda tehakse võru tähestikus leiduva peenendusmärgiga ´, mis käib tähe kohale või järele. Nii saadakse peenendüsmärgiga tähed: B´b´ D´d´ F´f´ G´g´ H´h´ K´k´ L´l´ M´m´ N´n´ P´p´ R´r´ S´s´ T´t´ V´v´. Kui kõrvuti on mitu peenendatud kaashäälikut märkivat tähte, siis pannakse peenendusmärk ainult neist viimasele, nt ''pall´o, arst´ma, pand´''. Peenendust ei märgita ''i'' ja ''j'' ees, nt ''palli, karja''.
*Kõrgenenud keskkõrged ülipikki täishäälikuid kirjutatakse võru kiräviisis ii, uu, üü ja yy, see tähendab samade tähtedega kui kõrgeid täishäälikuid, nt ''kiil´, keele, kiilt'', ''kuul´, kooli, kuuli'', ''küük´, köögi, küüki'', ''myyk, mõõga, myyka.''
*''s'' kirjutatakse sõna lõpus ühe tähega, kui ta on lühike, nt ''viis´, kuus´, kaas´, raas'' või poolpikk, nt ''katus, parandas, suurõs, tetäs, makas, miis´ kaes,'' ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt ''mass, päss, huss´, häüss, poiss´, kauss´''.
*''h'' kirjutatakse ühe tähega, kui ta on lühike, nt ''raha, ilosahe,'' või poolpikk, nt ''tah mõtsah,'' ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt ''rahha, kihhä''. Pikk ''h'' kirjutatakse siiski ühe tähega pika täishääliku või diftongi järel, nt ''maaha, tüühü, vaihõl, laiha,'' ja neljasilbiliste sõnade kolmandas silbis, nt ''rabahama, unõhuma, saisahutma, kabõhõnõ, sagõhõlõ.''
*j saab sõna lõpus olla ainult i järel, nt ''tekij, näkij,'' muul juhul on sõna lõpus i, nt ''vitäi, petäi, jallai.'' Sõna sees i järel jääb j märkimata (''vaia, saia, kaiaq, saiõ, kaiõ''), välja arvatud tegijanimeliites ''-ja/-jä'' (''nägijät, tegijil''). Lühike ''j'' kirjutatakse ühe tähega, pikk ja ülipikk kahega (pikk ''j'' võib olla kirjutatud ka i-ga), nt ''maja'', osastav ''majja'' (või ''maia''), sisseütlev ''majja''.
*Tagaeitust märgitakse sidekriipsu ja eituslõpuga või (harvem) terve eitussõnaga, nt ''olõ-(õ)iq'' ja ''olõ-(õ)s, nätä-(ä)iq'' ja ''nätä-(ä)s'' või ''olõ eiq'' ja ''olõ es, nätä eiq'' ja ''nätä es.''
 
Võru standardkirjaviisis on ilmunud Võru Instituudi väljaanded ja suurem osa muudest võrukeelsetest väljaannetest. Võru keele õpetus koolides tugineb standardkirjaviisis materjalidele.
 
==Võro keelestandard'==
Keele ühtlustamist on peetud oluliseks eelkõige õppematerjalide, tõlgete ja saatetekstide, samuti ametlike tekstide puhul. Hoolikalt ühtlustatud on näiteks võrukeelse lugemiku, aabitsa ja enamasti ka teadustekstide või nende võrukeelsete tõlgete või kokkuvõtete keel.
 
Võru keelestandardi küsimuses on vastakaid arvamusi. Ühelt poolt tahetakse, et see põhineks võimalikult vanal, puhtal ja eesti kirjakeelest erineval võru keele variandil. On aga ka väljendatud vastupidist seisukohta ja soovitatud standardkeele loomisel lähtuda nivelleerunumast Lõuna-Eesti keskmisest keelekujust, mis oleks lähem kunagisele Tartu kirjakeelele või vähemalt arvestaks rohkem vanas lõunaeesti kirjakeeles välja kujunenud traditsioonidega.
 
Võru-eesti sõnaraamatus on järgitud seesütleva käändelõpuvariantide ''n/h'' ja järgsilbi ''u/o'' kompromissi põhimõtet, mis on sõnastatud järgmiste punktidena:
 
*Ei ole esitatud variante, kus on järgsilbi ''o'' asemel ''u'', nt ''talo'' asemel ''talu''.
*Kolmest võimalikust võru seesütleva käände lõpust ''-n, -h'' ja ''-hn'' on kombineeritud lõpp -(h)n, nt ''mõtsa(h)n''.
*Lõppu -(h)n võib lugeda kolme moodi: ''-n, h'' või ''-hn'', ja järgsilbi o asemel võib lugeda ''u''.
*Näitelausetes ja sõnaraamatu saatetekstis on siiski peaaegu alati tarvitatud järgsilbi o- ja seesütleva n-ga vorme kui Võrumaal kõige rohkem levinuid ja võru kirjakeele loomulikuks standardiks kujunenuid.
 
Üksikute teravaid probleeme tekitavate keelejoonte vahel kompromissi leidmise kõrval on võru keele standardiseerimise peamiseks ülesandeks ja põhimõtteks olnud tasakaalu saavutamine maksimaalselt ennistatud kontsentreeritult võruliku ja n.ö Lõuna-Eesti keskmise vahel. Seda põhimõtet on enim järgitud Võru Instituudis välja antud õppematerjalide keele puhul, sest taotletakse küll, et lapsed õpiksid korralikku ja nivelleerumata võru keelt, kuid kuna õpetus toimub võru keeleala väga erinevatel murdealadel, siis on õppematerjalides proovitud väga teravaid murdeerinevusi siluda, et keel oleks kõigile piirkondadele võimalikult võrdselt vastuvõetav.
 
==Võro kiräkeele vahtsõndaminõ==
Võru kirjakeele moderniseerimiseks on proovitud luua uusi sõnu liitmise ja tuletamisega, nt ''alossäädüs'' ‘põhimõte’, ''pääjuht´'' ‘direktor’; ''teedüstü'' ‘fail’, ''hüvvütämä'' ‘rikastama’. Olemasolevatele sõnadele on antud uusi kõrvaltähendusi, nt ''helü'' ‘hääl’; uus tähendus – häälik; ''kelmeq'' ‘(looduslik) kile, kest; kelme’; uus tähendus: (polüetüleen- vm tehis)kile. On laenatud ka eesti ja soome keelest, kuid võru sõnavara omapära säilitamiseks on üle võetud võimalikult vähe selliseid sõnu, mille kohta on võru keeles oma sõna olemas. Võõrsõnade tarvitamise juures on peetud kõige tähtsamaks nende korralikku mugandamist ja võru keelesüsteemi sobitamist, mis peaks toimuma selgete, lihtsate reeglite järgi.
 
==Kaeq ka==
*[[Võro kiil']]
*[[Võro kiräviis']]
*[[Võro-eesti synaraamat]]
*[[Lõunaeesti kiräkiil']]
 
[[Category:Võro kiil']]