Lahkominek lehe "Võro kiräkiil" kujjõ vaihõl

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ortogr.
Rida 1:
'''Võro kiräkiil'''' om päämidselt Lõunahummogu-Eestin pruugitava regionaal'piirkundlidsõ keele, [[võro kiil'|võro keele]] kirälik, standardiseerit muud.
 
''Avidaq taad artiklit võro kiilde pandaq!''
Rida 5:
 
==Aolugu==
Vastakaalus väiku kynõlõjidõkõnõlõjidõ hulgaga kiili häömisele ja suuri võidukäügile om pall'odõn maailma main arvo saad, et väikeisi kiili om vaia alalõ hoitaq ja arõndaq. Viimätsil aastakümnil om huugu saanuq ka väikeisi õdagumeresoomõ kiili edendämine. Võro kiräkeele luumisõ mõtõq üteldi edimäst kõrda avaligult vällä 1988. aastagal värskilt luudu Võro Keele ja Kultuuri Fondi tüükavan. Mõtõq sai kimmüst manoq perän edimäst võrokeelist suvõülikuuli Kaikal 1989. aastagal. Tõsitsõmpa naati võro keelestandardi luumisõ ja kõrraldamisõga pääle perän Võro Instituudi asotamist 1995. aastagal. Om avaldõt kiräviisi ja keelestandardi põhimõttit ja võro kiräkeelen soovitõduidõ synamuudõsõnamuudõ nimekirjo. Võro keele esiqsugutsit tasandiid om kujotõt ku pürämiidi, mink põh'an ommaq väega vanaq lõunaeesti keele murdõq ja otsan uus võro standard'kiil'standardkiil. Naidõ vaihõlõ jääseq paigapäälidseq kynnõkeeleqkõnnõkeeleq ni liino ja sotsiaalsidõ rühmi kynnõpruugiqkõnnõpruugiq.
 
==Kiräviis' ja õigõkirotus==
VõruVõrõ keele standardiseerimisestandardisiirimise algetapilalostusõn sai tõsisekstõsitsõs proovikiviksproovikivis kirjaviisikiräviisi küsimusküsümüs. EsitatiPakuti mitmeidvällä kirjaviisiettepanekuidmitmit kiräviisivariantõ, millestminkast esimesededimädsed ilmusidilmuq jubajo 1988. aastalaastagal. 1995. aastalaastagal loodudluudu VõruVõro Instituudi üheksütes esimeseksedimädses ülesandeksülesandõs olioll' kirjaviisikiräviisi küsimusesküsümüsen ühiseütidse keele leidminelöüdmine. 1995. aastaaastaga 31. oktoobrilrehekuu kogunespääväl kogosi Eesti Keele Instituuti VõruVõro Instituudi pooltpuult kokkukokko kutsutudkutsut rahvusvahelinekiräviisikomisjon kirjaviisikomisjon(Hao (Paul Hagu, ToomasHelbi HelpToomas, SulevJüvä IvaSullõv, EnnKasagu KasakEnn, ValdekPalli PallValdek, PeeterPälli PällPiitre, SeppoSuhosõ SuhonenSeppo, TõnuTendri TenderTõnu, Viikbergi Jüri Viikberg, Viitso Tiit-Rein Viitso). LepitiLepüti kokkukokko võruvõro ja setuseto keele ühineütine kirjaviiskiräviis, mismiä onom allpoolalamban esitatudant koosüten võruvõro tähestikutähistü ja hiljem koostatud ningillatsõmpi VõruVõro Instituudi keele töörühmatüürühmä pooltpuult heakshääs kiidetudkitetüide õigekirjutusreeglitegaõigõkirotussäädüisiga.
 
Ladina alustähestikkualostähistüt ja eesti tähestikkutähistüt võruvõro keele vajadusteleperrä kohandadeskobõndõn onom saadudsaad võruvõro tähestiktähistü, mismiä onom VõruVõro-eesti sõnaraamatussõnaraamatun esitatudant järgmiseljärgmädsen kujulkujon
 
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq
Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
 
SulgudesSulgõ onseen antudommaq tuntumad võõrtähedvõõrtäheq. Võõrtähti kasutataksepruugitas ainultõnnõ võõrkeelsetevõõrkeelitside sõnadesõnno ja võõrkeelsetevõõrkeelitside vai võivanna vanapärasesmuudu kirjaviisiskiräviisin nimedenimmi kirjutamisekskirotamisõs. Tähte c pruugitaksepruugitas kuigivõrdkuikivõrd ka luulesluulõn ja ilukirjandusesilokirändüsen. Tähte f kasutataksepruugitas ainultõnnõ võõrsõnadesvõõrsõnon.
 
*TähedTäheq q ja y ei oleolõ-i võruvõro keeleskeelen võõrtähedvõõrtäheq. Täht q märgibmärk kõrisulghäälikutkakkõhellü (kurgu täüspeethelü, näütüses ''maq, kaeq, kalaq'') ja y kõrgetkorgõt, ''i''-poolseõtpoolist ''õ''-häälikuthellü (''sys, nyna, myyk''). 1995. aastaga kiräviisiparanduisi perrä kirotõdas korgõ ''õ'' siski hariligu õ-ga.
*VõruVõro kirjaviisiskiräviisin märgitaksemärgitäs ka kaashäälikutepeethelle peenendustpehmehüst. SedaTuud tehaksetetäs võruvõro tähestikustähistün leiduvalöüdüvä peenendusmärgigapehmehüsmärgiga ´, mismiä käibkäü tähe kohalekotsilõ võivai järeleperrä. Nii saadaksesaiasõq peenendüsmärgigapehmehüsmärgiga tähedtäheq: B´b´ D´d´ F´f´ G´g´ H´h´ K´k´ L´l´ M´m´ N´n´ P´p´ R´r´ S´s´ T´t´ V´v´. KuiKu kõrvutikõrvuisi onom mitu peenendatudpehmehünüt kaashäälikutpeethellü märkivatmärkvät tähte, siissis pannaksepandas peenendusmärkpehmehüsmärk ainultõnnõ neist viimaseleperämädsele, nt ''pall´o, arst´ma, pand´''. PeenendustPehmehüst ei märgitamärgitäq ''i'' ja ''j'' eesiin, nt ''palli, karja'' ja viil mõnõn posits'oonin, kaeq täpsämbähe artiklist [[võro kiräviis]]).
*KõrgenenudNõstõtuid keskkõrgedkeskkorgit ülipikki täishäälikuidvabahelle kirjutataksekirotõdas võruvõro kiräviisiskiräviisin ii, uu, üü ja yy, seetuu tähendabtähendäs samadesammo tähtedegatähtiga kuiku kõrgeidkorgit täishäälikuidvabahelle, nt ''kiil´, keele, kiilt'', ''kuul´, kooli, kuuli'', ''küük´, köögi, küüki''. Nõstõt keskkorgõ ülipikk ''õ'' kirotõdas hariligu õ-ga: ''mõõk, mõõga, mõõka'' (inne 1995. aastaga paranduisi kirotõdi taa y-ga: ''myyk, mõõga, myyka.'').
*''s'' kirjutataksekirotõdas sõna lõpuslõpun üheüte tähega, kuiku ta onom lühikelühkü, nt ''viis´, kuus´, kaas´, raas'' võivai poolpikkpuulpikk, nt ''katus, parandas, suurõs, tetäs, makas, miis´, kaes,'' ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt ''mass, päss, huss´, häüss, poiss´, kauss´''.
*''h'' kirjutatakse ühe tähega, kui ta on lühike, nt ''raha, ilosahe,'' või poolpikk, nt ''tah mõtsah,'' ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt ''rahha, kihhä''. Pikk ''h'' kirjutatakse siiski ühe tähega pika täishääliku või diftongi järel, nt ''maaha, tüühü, vaihõl, laiha,'' ja neljasilbiliste sõnade kolmandas silbis, nt ''rabahama, unõhuma, saisahutma, kabõhõnõ, sagõhõlõ.''
*j saab sõna lõpus olla ainult i järel, nt ''tekij, näkij,'' muul juhul on sõna lõpus i, nt ''vitäi, petäi, jallai.'' Sõna sees i järel jääb j märkimata (''vaia, saia, kaiaq, saiõ, kaiõ''), välja arvatud tegijanimeliites ''-ja/-jä'' (''nägijät, tegijil''). Lühike ''j'' kirjutatakse ühe tähega, pikk ja ülipikk kahega (pikk ''j'' võib olla kirjutatud ka i-ga), nt ''maja'', osastav ''majja'' (või ''maia''), sisseütlev ''majja''.