Lahkominek lehe "Adsoni Artur" kujjõ vaihõl

Varatsõmal luuminguao joosul külgõ pand` nimeq Sänna Trubaduur ja Paaž tabava ni tä luumingut ku eräst. Lõuna-Eestit, Sännast peri Adson om olnuq eesti kiränduse kõgõ järekindläm murdõluulõtaja. Murdõ tekstiq ommaq eränditult kõigis timä ütsäs luulõkogus (1917-1973). Murdõkiilä peräst peegeldusõ vannomaigulistõs värssis eesti luulõ arengoluko ja põhitõsq mõttõq: debüüt „Henge palango” (1917) ja järgminõ luulõraamat „Vana Laterna” (1918) om sündünü Siuru kiräs ni moodust taa katõkõnõ Underi Marie edimästä luulõkogudõgaq. Adson Arturiõlõ om umanõ luulõ köutminõ latsõpõlvõmaadõ ja vanatestamentlike ajedõ ja maastikõga. Jäljendäjänä ja pühapaistet andvate seostõ luujana om tä suurõjoonõlinõ, tõõsõlt a ilmnäs varakult ka timä kiindumus tsill`okõstõsõ ja lihtsätäsä, kimmät tunnõt pakvatõsõ asjusõ. Naaq annavaq tuuni ka timä pagulaspõlvõ kirotatuq memuaristikas. Adsoni kolmandah luulõkohuh „Roosikrants” 1920 näütäs tä puulehoidu till`okõsõ ilmä vasta. Timä samanõ mõttõviis süvõnõs ka viil luulekoguh „Pärlijõgi” (1931). Adsoni ildampas luulõs muutuvaq pääteemas koolmisõ- ja olõmatusõ meeleoluq. („Kaduvik”, 1927; „Lehekülg ja ajaraamatust”, 1937), kuid naidõ mant leüudus rohkõlt ni mõistlikkõ luuduspiltõ ku tüüpäevä pühakotostõ tuunvatõ eloseikädä poeteseermist. 1920. aastatõl oll` Adsonilõ vanimä põlvkunna kiränikunä olulinõ osa täitä mitmõs kesksõs kirändusinstitusioonih kiränduselo organiseerjanä, samal aol teguts` tä aktiivsõlt ka tiatri- ja kiränduskriitikunä, jäädäs sageli kindlält vanamiilsõs.