[[Image:Adso02.jpg|thumb|200px|right|Adsoni Artur ja Underi Marie Soomõn, 1921]]
'''Adsoni Artur''' (Artur Adson) (sündü [[3. radokuu päiv|3. radokuu pääväl]] [[1889]] [[Sännä külä|Sännän]], kuuli [[5. vahtsõaastakuu päiv|3. vahtsõaastakuu pääväl]] [[1977]] [[Stockholm]]in) oll' luulõtaja, näitekiräniknäütekiränik, tiatrikiränik ja memuarist. TaaTaan, et timäst luulõtaja sai, mäng`mänge rolli tutvassaaminõ Underi Mariega tutvamine (1913. aastal), kiäkink elokaaslasõksseldsilises ja truus saatjas jäi Adson uma elo viimastäviimätside päivini. Väega olulinõtätsä oll`' ka üteastmineütteastminõ rühmitusõga Siuru (1917).
Varatsõmal luuminguao joosul külgõ pand` nimeq Sänna Trubaduur ja Paaž tabava ni tä luumingut ku eräst. Lõuna-Eestit, Sännast peri Adson om olnuq eesti kiränduse kõgõ järekindläm murdõluulõtaja. Murdõ tekstiq ommaq eränditult kõigis timä ütsäs luulõkogus (1917-1973). Murdõkiilä peräst peegeldusõ vannomaigulistõs värssis eesti luulõ arengoluko ja põhitõsq mõttõq: debüüt „Henge palango” (1917) ja järgminõ luulõraamat „Vana Laterna” (1918) om sündünü Siuru kiräs ni moodust taa katõkõnõ Underi Marie edimästä luulõkogudõgaq. Adson Arturiõlõ om umanõ luulõ köutminõ latsõpõlvõmaadõ ja vanatestamentlike ajedõ ja maastikõga. Jäljendäjänä ja pühapaistet andvate seostõ luujana om tä suurõjoonõlinõ, tõõsõlt a ilmnäs varakult ka timä kiindumus tsill`okõstõsõ ja lihtsätäsä, kimmät tunnõt pakvatõsõ asjusõ. Naaq annavaq tuuni ka timä pagulaspõlvõ kirotatuq memuaristikas. Adsoni kolmandah luulõkohuh „Roosikrants” 1920 näütäs tä puulehoidu till`okõsõ ilmä vasta. Timä samanõ mõttõviis süvõnõs ka viil luulekoguh „Pärlijõgi” (1931). Adsoni ildampas luulõs muutuvaq pääteemas koolmisõ- ja olõmatusõ meeleoluq. („Kaduvik”, 1927; „Lehekülg ja ajaraamatust”, 1937), kuid naidõ mant leüudus rohkõlt ni mõistlikkõ luuduspiltõ ku tüüpäevä pühakotostõ tuunvatõ eloseikädä poeteseermist. 1920. aastatõl oll` Adsonilõ vanimä põlvkunna kiränikunä olulinõ osa täitä mitmõs kesksõs kirändusinstitusioonih kiränduselo organiseerjanä, samal aol teguts` tä aktiivsõlt ka tiatri- ja kiränduskriitikunä, jäädäs sageli kindlält vanamiilsõs.
Varatsõmba luumisao joosul saaduq nimeq Sännä Trubaduur ja Paaž passisõq häste nii tä loomingu ku tä hindäga. Lõuna-Eestist, Sännäst peri Adson om olnuq eesti kiränduse kõgõ järekimmämb murdõluulõtaja. Murdõtekstiq ommaq kõigin timä ütsän luulõkogon (1917-1973). Debüüt „Henge palango” (1917) ja järgmäne luulõraamat „Vana Laterna” (1918) ommaq sündünüq Siuru kirändüsrühmä kuulumisõ aigo ni naid või kaiaq ku katõkõnõt Underi Marie edimäidsi luulõkokõga. Adsoni Arturilõ om umanõ luulõ köütmine latsõpõlvõmaiõ ja vanatestamentlikkõ lättidega. Adsoni loomingun om ütelt puult suurõjoonõlisust ja pühapaistet, a tõõsõlt puult om ka nätäq, et tälle miildüseq tsill'okõsõq ja lihtsäq, kimmäst tunnõt pakvaq as'aq. Nuuq andvaq tuuni ka timä pagolasõpõlvõn kirotõduin mälehtüisin. Uman kolmandan luulõkogon „Roosikrants” 1920 hoit Adson till'okõsõ ilma poolõ. Sääne mõttõviis süvenes ka viil luulekogon „Pärlijõgi” (1931). Adsoni illatsõmba ao luulõn muutusõq pääteemas kuulmisõ- ja olõmaldaq olõmisõ meeleoloq („Kaduvik”, 1927; „Lehekülg ajaraamatust”, 1937). 1920. aastatil oll' Adsonilõ ku vanõmba põlvkunna kiränigulõ tähtsä osa täütäq eesti kiränduselo kõrraldamisõn, samal aol oll' tä teküs tiatri- ja kiränduskriitik.
