Annõ om võrokeeline naasõ edenimi.

Kirja pantas taad nimme inämbäste eesti keele kiräpildiga: Anne. Annõs om võidu inemist kutsu, ku vanan, 17.–19. aastagasaa kirjapandmisõn om Anne, a niisamatõ Ann vai An.

Algnimi om Piiblist peri Anna, midä joba keskaol Liivimaal kirotõdi päämädselt alambs'aksa keele muudu Anne.

19. aastasaa alostusõn oll' taa edenimi üts kõgõ hariligumbit naasõnimmi Võromaal. 19. aastasaa tõsõl poolõl naati s'aksa ja vinne iinkujo perrä andma edenimme Anna. 20. aastagasaa keskpaigan sai Anne jälq kõgõ populaarsõmbas varjantsis Annast algusõ saanuidõ edenimmi hulgan[1].

Lätteq toimõndaq

  1. Hussar, Annika 2001: Eestlaste XX sajandi nimemood. – Oma Keel, nr 1, lk 28–33