Elosuun

Elosuun om suun, midä pite veri süämest vällä aetus saa.

Elosoonõq

Inemise elosoonõq

Kui üts suurõmb elosoonõ oss ehk haro katski lõigatas, sõs nakkas veri nii kangõhõ ihost vällä juuskma, et haavat inemine kuulma piät, kui veri mitte kinniq ei pandaq. Et veri elosoonõst tulõ, tunnus tuust ärq, et tä helle punanõ om ja tuksumisõ viisi tsirinäl haavast vällä vuulas. Säänest verejuuskmist om rassõ muido kinniq pandaq, kui et, seeni kui arsti abi mano saa, päkäga ehk mõnõ väikese ja kõva kokko murrõt pakso nahatüküga, miä pääle köüdetäs, elosuun päält puult haava ehk, selgembähe üteldä, haava ja süäme vaihõl, kokko pitsitetäs. Ent s'ootarbis piät üts sääne ihokotus vällä otsitama, kon elosuun ligi nahka ja luu kottal om, et tä luud vasta või litsutus saiaq. Sääntseq kotusõq ommaq: käevarrõ päälmätse jao külen sisemätse poolõ pääl õkva künnärpää jaku ja kanglaalotsõ vaihõl, kubõhiste kottal puusaluud vasta, kindre tsälgan, kindso sisemätse poolõ pääl timä edimätse ja tõisõ kolmandiku vaihõl pääl puul põlvõ.

Kaeq viil

• Verisuun
• Aadrilaskminõ

Kirändüs

• Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.