Seenkäänüs vai seenütlejä vai inessiiv om käänüs, mink mõtõq om näüdädäq minkagi seen olõmist.

Seenkäänüs võro keelen toimõndaq

 
Võro keele sisemine jagonõminõ peräsilbi -u/-o ja seenkäänüse lõppõ -n/-h/-hn perrä. Nigu nätäq, om näütüses sõna koton õdagu puul hoobis kotun ja hummogu puul kotoh, a Haani-Rõugõ vanõmban keelen või tuu täämbätseni pääväni ollaq viil ka "kotohn".

Seenkäänüsse lõpp om üts suurõmbit võro keelde sisemädse lakjaminegi juuni. Hummogu (Vahtsõliina, Räpinä) puul üteldäs hariligult kotoh, õdagu (Urvastõ, Sännä) puul kotun.

Mõnikõrd arvatas, et -h lõpp om õnnõ seto keelen, tegeligult kõnõlõs puul Vanna-Võromaad h-lõpuga. Ku minnäq keele aolukku, sis ommaq naaq mõlõmbaq lühembäq variandiq peris vanast hna-/hnä-lõpust: kotohna, käehnä. Sääntsit vanaperäliidsi sõnavormõ või viil löüdäq vanost rahvalaulõst, näütüses

Kolm oll' kõivo kotohna

Üts oll' kõiv kuldalehti,

Tõõne kõiv hõpelehti,

Kolmas kõivo vaskilehti (Esä oll' mul ilmarikas, H I 6, 592/3 (5) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra < Leimanni Okse, Kundra tütar (1895))[1]

Täämbätseni aoni või mõnõl puul Võromaal viil kuuldaq hn-lõppu, nt iihn, kotohn.

Vana lõunõeesti hõimomurrõq Vanaperäline võro kiil

(1300-1800)

Täämbädse päävä hummoguvõro Täämbädse päävä õdaguvõro
Kodo kotohna kotohn kotoh kotun
Käsi kädehnä käehn käeh käen

Lätteq toimõndaq

  1. Rahvalaulõ andmõbaas. Pruugit 17.10.2021.