Õ

Õ

õ

Õ (õ) om ladina kirä täht, miä om saad o-tähest diakriitilidse lainõmärgi (tilde) abil.

HTML-märgendüsen andas Õ-tähte edesi Õ ja õ-tähte õ.

Võro, seto ja eesti kiil

Võro, seto ja eesti keelen märk seo täht õ-hellü ehk ümärdämäldä puulkorgõt keskvabahellü.

Eesti keelen eräle õ-tähe pruukmisõ mõttõ käve vällä ja alost' ka taa pruukmist 19. aastagasaa algusõn Otto Wilhelm Masing. Inne tuud pruugiti õ-helü märkmises päämidselt ö-tähte, mõnõn sõnan ka a-tähte.

Võro ja eesti tähistün om õ-täht w- ja ä-tähe vaihõl. Võro ja seto keelen, a niisama ka vad'a keelen ja eesti keele kihnu pruugin om õ-tähte pall'o inämb ku eesti keelen. Taa põhjusõs om tävveline vabahelle kokkokõla, miä nain keelin om ja midä eesti keelen olõ-õi. Vabahelükokkokõla om külh olõman ka soomõ keelen, a kuna sääl olõ-õi õ-hellügi, sis olõ-õi ka taadsamma õ-kokkokõlla, miä tegegi võro, seto, vad'a ja kihnu keele nii õ-rikkas.

Võro ja seto keelen om tegeligult kolmõ esiq sorti õ-hellü, midä kõiki märgitäs täämbädsel pääväl õ-tähega. Nuuq kolm õ-helü varianti ommaq harilik (puulkorgõ ja tagapuulnõ) ehk eesti õ (nt mõts, kõrd), korgõ õ ehk ümärdämäldä korgõ keskvabahelü, nt sõna, sõs, kõik (om märgit ka y-tähega, nt syna, sys) ja taga-e ehk tagapuulnõ e-helü variant, miä kõlas väega õ muudu ja õ-ga taad ka kirotõdas nt tarõ, panõ, kurõkõnõ.

Puutrin vai telefonin pruugitas õ-tähe asõmal tõõnõkõrd märki 6.

Koltasaami kiil

Koltasaami keelen märk õ eesti õ-lõ lähküt keskvabahellü [ɘ]. Nt: kõõččmoš 'küsümüs'.

Liivi kiil

Liivi keelen märk õ edimädsen silbin võro ja eesti õ-lõ lähküt ümärdämäldä puulkorgõt keskvokaali.

Portugali kiil

Portugali keelen märk õ läbinõna (nasaliseeritüt) o-hellü [õ].

Vietnami kiil

Vietnami keelen märk õ nõsõva kakkõtooniga o-hellü.