Aadrilaskminõ

Aadrilaskminõ om vere laskminõ elosooõst.

Aadrit lastõn avatas egakõrd üts elosuun, inämbüisi üts noist, miä käevarrõ jakun künnärpääd vasta ommaq ja tuutarbis saa inne laskmist käevars päälpuul nimitetüt kotust kõvva kinniq kistus. Tuu läbi ei võiq veri, miä peost ja käevarrõ alajaost künnärpää jaku poolõ tulõ, mitte süämehe tagasi juuskõ ja piät tuu asõmõl haavast vällä vuulama. Tuuperäst jääs verejuuskminõ maaha, nii pia kui köüdüs vallalõ võetas.

Mõni arvas tervüsele hää olõvat, aig-aolt, ka kui määrästki tõpõ ei olõq, verd laskõ, ent sääne verelaskminõ om tõtõ poolõst tervüsele väega kahjolik. Aadre laskminõ om õnnõgi mõnõn tõbõn hää, ent ei piäq ilmangi ettevõetama muido, kui mõistliku arsti nõu perrä.

Verd lastõn om ütskõik, kumma käe külen aadre avatas.

Kirändüs

• Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.