Linda

Linda om tegeläne eeposõst "Kalevipoig". Tä oll’ Kalõvipoja imä ja Kalõvi naanõ.

"Linda kivvi kandman", Oskar Kallis (1915)

Tedä om mainit eeposõ edimädsen luun (Kalõvi tulõk). Salmõ ja Linda. Pulmaq.). Õdagun elänüq nuur lesk löüdse kar’atsidõ käest kana, tallõmaalt tedremuna ja vainu päält varõssõpoigõ. Tä vei nä kodo ni pand’ kana tedremunna haudma, varõssõpuja visas’ nurka.

Lese tütrile tullivaq kosilasõq. Salmõ tougas' tagasi kuu ja päävä kos’aq ni oll' peri kolmanda kosilasõga, kiä oll’ täht-peig, Põh’anagla vanõmb poig. Salmõ pulmapido aigu naksi timä puult ärqtougaduq ja ka vahtsõq kosilasõq – vesi, tuul ja Kungla kuninga poig, Linda manu hinnäst pakkuma. Linda es tahaq näide kosja, a oll' peri kuvvõnda kosilasõga, kiä oll’ Kallõv. Kallõv kutsuti tarrõ ni tälle pakuti söögikraami-juuki, a Kallõv es tahaq, tahtsõ õnnõ Lindat nätäq. Ku hinnäst ehitänüq Linda tarrõ astsõ, es tunnõq lesk ilosat kasutütärt inämb är’.