Peltseri Liis

Peltseri Liis, ka Liisken (Liis Peltser, sündünüq 1857. aastagal, kuulmisaiga olõ-õiq teedäq) oll' Hargla lauluimä.

ElokäükToimõndaq

Liisken jäi varra vaesõslatsõs. Laulu "Väiku olli, es ma näeq, kui mul kuuli uma imä" oll' täl vanalt kah rassõ lauldaq. Silmävesi nakas' juuskma. Noorõn iän olnuq Liisken illos, uhkõ ja väega hää lauluhelügaq. Poisiq juusknuq täl kar'an perrä. A Liisken esiq ütelnüq: "Maq näid es tahaq – rus'kidõgaq pessi." Mitu kõrda jäi lauluimä kõgõst umast varast ilma. Uma veitü vara kaotanuq, lännüq Liisken Harglõ oja viirde ja pallõlnuq: "Oi Harglõ, viiq merelegiq sõnna mu hädäst! Meri om suur' ja väkev. Külq tä appi tulõ." Hiidänüq sis koton magama. Üüse kuuldunuq tälle kõrragaq niguq mere kohhin kõrva. «Hummokus oll' süä nii kerge. Seie mõtsan marju, jõiõ vett Harglõst pääle. Veie pernaasõlõ kah marju ja elli jällekiq. Egaq maq kellegiq manuq kaibama is lääq,» kynõl' Liisken.

Ku rahvaviise korjaja Tampere Herbert 1935. aastagal Liis Peltseri laulõ kirjä pandma nakas', oll' kuulsa laulja jo 78-aastaganõ. Sis olliq vanaq lauluq häömise viimädse veere pääl. A Liisken oll' rõõmsa meelegaq, laulõ mõist' tä kümnide kaupa.

Liiskeni laulToimõndaq

Neiukõnõ, noorõkõnõ,

panõq tii miilde,

raoq üles raamatudõ!

Kui saa kuri kodupaik,

ikulinõ elumaja,

joosõq kuuq joosõhõn

valaq kodu vanikun

hiidäq põllõ põrmandullõ

tanu hiidäq tarõ ette

joosõq kodu suvist tiid

tandsiq kodu talvist tiid

  Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.