Kõrralaul vai leelo vai regilaul vai regivärsiline rahvalaul om vanõmbat tüüpi eesti rahvalaul. Kõrralaul om peri õdagumeresoomõ kultuurikihistüsest ni om vaest eesti kultuuri üts umatsõmb ja esiqerälisemb osa. Seo tekkümise aloskotus om arvadaq 1. aastagasada iKr. Nii-üteldäq säädüseperälidse kõrralaulu kesküseq ommavaq olnuq Põh'a- ja Õdagu-Eesti. Lõunõ- ja innekõkkõ Lõunõhummogu-Eestin om noidõ säädüsi pääle vabambahe kaet, ku kokkoputminõ tõisi värsimuudõga oll' lajalidsõmb.[1]

Jakob Hurda kokko pantu Vana Kandlõ edimäne köüdeq (1886) Põlva kihlkunnast kor'atuisi regilaulõga

Kõrralaulul om kolm tähtsät jako: sõnaq, viis ni ettekandminõ.

Kõrralaulu tekstile om umanõ edekokkokõla (algriim) ja mõttõkõrdaminõ vai parallelism. Värsimuud om regivärss. Soomõ ja kar'ala rahvaperimüsen pruugitas tuu kotsilõ mõistõt "Kalevala-mõõt".

Kõrralaulu viieq ommaq alguperälidseq. Neoq ommavaq lühküq ni väiku helüküündümisega.

Ettekandmisõ muudõ om Eestin olnuq mitmit: ütsiklaul, katõlaul, katõ koori laul ja laul koori ni iistlaulja vai sõnolisõgaq. Laulti ka tsõõrin edesi-tagasi taaratõn. Kõrralaulõ om Eestin ületsehe lault sõnolisõ ja kooriga. Sõnolinõ laul värsiria ette, kuur tulõ mano värsi perämäidsi silpe aigo - tuud nimetedäs leegajusõs.

  1. (Tõnurist, I. (2008). Laulmine. In Eesti rahvakultuur (pp. 346-348). Eesti Entsüklopeediakirjastus. ).