Sõir
Sõir om soolanõ, kõva ni väkev vana ao pidolik piimäruug. Tuud tetti keväjä ja suvõl, ku piimä rohkõmb oll'. Sõira jaos nakati jo aiksahe hapundpiimä korjama. Sõir sais kavva aigo, ku häste hoidaq.
Sõira tetti hariligult hapnõstpiimäst. Tuu keedeti ärq väiku tulõ pääl, sis kurnati hõrrõ rõiva pääl ärq, klopiti munnõ sisse ja panti küümnit kah. Tuu sego panti linadsõ rõiva sisse, ku suur timä sai vai ku suurt taheti. Panti sis ütes üüs ja päiväs rassõ kivi sõira pääle, et liim häste vällä nõrgus. Edesi kuivati sõir päävä käen katussõ pääl kõvas. Läbikuivat sõir sais jõuluni. Oll' hüä, ku tuud oll' muguq võttaq.
Munõlda oll' sõira iks hüä tetäq, tuu oll' ruttu, a tuu saa-õs jälq nii hüä ku munnõga. Ku munnõ pall'o sõira sisse sai, oll' jälq illos vahanõ sõir. Jaanipääväs tetti iks munasõira.
A tetti sõira ka rõõsast piimäst: sis rõõsk piim aeti katlan kiimä, panti kohopiim sisse ja aeti viil kiimä, sis panti nardsu sisse ni päivä saiba otsa vällä. Üüse oll' sõir soola seen, päivä saiba otsahn.
Välislingiq
toimõndaqhttp://www.ekspress.ee/news/paevauudised/toit/soir-kodukootud-juustunauding.d?id=27687893
Kirändüs
toimõndaqHelju Kaal, Mari Must, Eevi Ross (2005) "Kuiss vanal Võromaal eleti". Eesti Teaduste Akadeemia Selts. Talliin