Savvusann

Savvusann om traditsioonilinõ sann, miä om ilma korsnaldaq. Tuu tähendäs, et sanna kütmise aigo tegünevit savvugaasõ ei lastaq küttekoldõst korsna kaudu ruumist vällä.

Sann ja sannakombõq ommaq kõigi õdagumeresoomõ rahvidõ man tuntuq ja teedäq väega ammutsõst aost. Eesti kavvõmba aoluu kotsilõ või teedüst löüdäq ütsikist kiräliidsist lättist 13. aastasaast, kon kõnõldas üten vai tõsõn kandin sanna olõmisõst.

Aoluulidsõlt om savvusannu olnuq kõgõ inämb Lõuna-Eestin, tuu tulõ ka tuust, et tan kandin oll' vanastõ inemiisi pall'o. Lõunõ-Eestin om ka sannankäümise kombit olnuq inämb ku Põh'a-Eestin vai saari pääl.

Lõunõhummogu-Eestin om olnuq nätäq üts ummamuudu sannakultus – sanna om peet pühäs kotussõs, sannal ommaq tan alalõ immeperädse jovvu uskmisõq. Pääle tuu usuti, et savvusannal om ravivägi ni sannankäümine tege puhtas nii iho ku henge, ja et sääl saa ummi edevanõmbidõga läbi kävvüq. Tuu om ka kotus, kon sato aastit sünnütedi latsi.

Savvusannal olõ-i korsnat ja ka vajahust tuu perrä. Hariligult kütetäs sanna nukan olõvat kerest 4-5 tunni. Keresekiviq ommaq küttekoldõ pääl, tuli tege kiviq kuumas ja savv nõsõs õkva keresse ümbre olõvahe ruumi. Palamisõst tulnuq suits ei lääq sannast vällä läbi korsna, a jääs edimält ruumi sisse ja sis lätt ussõst vai savvumulgust vällä. Savvusanna kütmine võtt kavvõmb aigo ku hariligul seoilmaaigsõl sannal, selle et kõik tarvilinõ lämmi tulõ üte kütmisega keressekivve sisse saiaq ja sannankäügi aigo saa-iq sanna inämb mano küttäq. Keres piät olõma küländ suur, et kivve sisse saanuq küländ pall'o lämmind minnäq. Keresse pääle om pant pada, kost saa kuuma vett mõskmisõs. Võetas lõunat, viheldedäs ja mõstas saman ruumin. Savvusanna ei mindäq kütmise aigu, ku taa om savvu täüs, a õnnõ sis, ku sann om lämmi, hüdseq tuhas palanuq ni savv ja karm sannast vällä lännüq. Savvusannan ommaq sainaq nõõdsõq ja ku vasta saina toet, või trehvädäq et sannast tullõn olõt mustõmb ku sinnäq minnen.

Savvusanna päämine vaih vahtsõ ao sannaga om, et korsnagaq sann lää-iq niimuudu lämmäs ku savvusann ni lõunõ aol lätt tuu rõssõs. Muudsa sanna lõunõq om terräv ni timä mõjo kaos ruttu ärq. Sändsen sannan olõ-i hariligult suidsuhõngu. Vanal-Võromaal ja Setomaal peetäs põlitsidõ inemiisi puult täämbädse pääväni õigõs sannas iks savvusanna.

Savvusannu ehitämise man om ka 20. aastagasaa joosul ütte-tõist muutunuq. Palkõ freesitäs ja käsitüüd tetäs ehitüse man veidemb. Sannalõ tetäseq suurõmbaq aknõq, iintarõ om suurõmb. A mõnõq sannaehitämise põhimõttõq ommaq püsünüq muutmalda. Sannasainaq tetäseq nõglapuust, a sannalava ja sisustus lehepuust. Sanna suurusõ valimisõ man om päätähtsä sanna lämmüs. Keresse ja lava kotus ja vaihõkõrd sannan ommaq peris muutumaldaq alalõ hoitunuq.

Niikavva, ku peetäs tähtsäs savvusanna, püsüseq kimmäq tarkusõq, kuis sanna ehitäq, küttäq ja sannan kävvüq. Savvusannaga om köüdet hulga kombit ja uskmiisi, miä tõistmuudu sannan kävven kaotasõq uma tähendüse ni mõo. Savvusannan om põlvõst põlvõ käüt ni tugõvaq perreköüdüssit hoitvaq miiq vanno kombit.

Vana-Võromaa savvusannakombõq ommaq UNESCO üleilma tähtsä kultuuriperändüse nimekirän.

Sannan lihasavvutaminõ om üts seo ilma aigu häömä nakanuid tarkuisi, a ka tuud tetäs siski kuigipall'o ka viil täämbätselgi pääväl.