Seto leelo
Seto leelo om setokõisi päält tuhandõ aastaga vana laulutraditsioon – laulmisviis ni laulukultuur.
30. süküskuu pääväl 2009 kand' UNESCO vaimsõ kultuuriperimüse kaitsmisõ juhtkogo seto leelo inemiskunna vaimsõ kultuuriperimüse esindüsnimekirjä.[1]
Mitmõhelüline laulminõ toimõndaq
Päält iku- ni hällülaulõ laulvaq setokõsõq kõgõ koorin ja mitmõ helügaq. Seto kuur' jagonõs katõs partiis vai helüs – torrõ ja killõ. Naid kattõ passitadas kokko nii vanõmbidõ ku vahtsõmbidõ laulõ seen.
Torrõ toimõndaq
Torrõ om päämäne partii vai osa, midä iistütlejä viit kõrratõn lauldas mitmõgese. Torrõ partii lauljaq ei piäq tävveste üttemuudu laulma, egäüts või veidükese tõisist tõistõ minnäq. Vanõmbidõ helülinte päält omgi kuuldaq, et torrõ lauljaq ommaq aoluulidsõlt rohkõmb egäüts ummamuudu laulnuq. Mõnikõrd hargnõsõq helüq nii, et tegünes jo kolmaski helü, midä om kutsut alomidsõs torrõs. Parhilladsõq torrõq laulvaq rohkõmb üttemuudu, unisoonin.
Killõ toimõndaq
Killõ om seto leelon korgõmb helü, midä killõ laulja tõisiga kokko passitas. Vanasti oll' killõ helüria katõl-kolmõl ülemädsel astmõl, parhilladsõq killõq laulvaq jo suurõmbaq hellüulatusõgaq, mõnikõrd saatvaq nä ka torrõt kõrvuisi tertsen.[2]
Killõ helü värm om torõhist terävämb ja et tuu helü selgemb olnuq, laulvaq hääq killõq veidükese korgõmbalt. Tuu om ka põh'usõs, mille seto laulu joosul helüstik kõik aig kõrd-kõrrast nõsõs. Ku ta lätt jo nii korgõs, et killõl om rassõ lauldaq, võtt iistütlejä järgmädse ria kõvva madalambalt. Säänest võtõt üteldäs kergütämine, miä tähendäs, et laulminõ lätt kergembäs.[3]