Viiol
Viiol om nelä keelega kiilpill. Viiolit mängitäs puugnagaq. Viioli osaq ommaq helükast, pää, kaal, tigo, keeleq, sõrmlaud, ruup, lõvvapitäi, kiilipitäi, virbliq. Puugna osaq ommaq ots, kunn, jõhviq, pulk, kruvv.
Kuulsaq viiolimängjäq ommaq näütüses Paganini Niccolo, de Sarasate Pablo, Stirlingi Lindsey, Mae Vanessa.
Nimegaq viiolimeistriq ommaq Stradivari Antonio, Amati Nicola ja Guarneri Giuseppe. Vanal aol teiq viiolit meistriq. Seo ilma aigo tetäs viiolit nii vabrikuh ku meistride käegaq.
Rahvaperäne viiolimäng
toimõndaqViiol joudsõ Eestihe jo 17. aastagasaal, a muutu populaarsõs pidopillis 18. aastagasaal. Pilli mängiti päämidselt tandsus. Viioligaq saa mängiq ka keerolidsõmbit viise ni taktõ, midä oll' vaia vahtsidõ tandsõ jaos niguq ommavaq labajalavalsiq, kadrilliq, ildampa ka polkaq, reilendriq. Tuuperäst läts'ki nii, et 19. aastagasaa tõõsõs poolõs oll' näütüses toropill jo küländ kõrvalõ jäänüq. Kihnun sai viiol kogoni “kodopillis”, egän talon ollivaq viiol ja viiolimängjäq.
Vanastõ meisterd' egä pillimiis umaq pilliq esiq, Võromaal peeti tuud õkva esiqhindäst mõistaq as'as ni egäl pillimehel ollivaq umaq nipiq, kuismuudu pill kõgõ parõmbahe helisemä saiaq. Üts miis pand' pilli sisse kogoni sivvuhanna. Pillimiis oll' külän avvo seen, selle et timäst olõsi kõiki külä pitõ häädüs.