Kiil (keeletiidüs)
Kiil om märgisüstem; läbikäümise või arotusõ nõvv, miä pruuk märke ja naidõ kombiniirmise säädüisi. Keeleq pruukvaq seste, helle, sõnno ja sümboliid mõttidõ ja tähendüisi edesiandmisõs.
Päält inemiisi loomulikkõ ja kunstkiili kõnõldas ka eläjide keelist ni matõmaatikan, loogikan ja informaatikan tunnõtuist formaalsist keelist. Viimätside hulka kuulusõq näütüses programmiirmiskeeleq.
Inemiisi keele tegünemine ja arõng
toimõndaqOlõ-i teedäq, kunas inemine naas' kiilt pruukma; arvatas, et paarist mill'onast neläkümne tuhandõ aastagani tagasi. Inämbüisi arvatas, et ku inemine u 100 000 aastakka tagasi Afrikast üle ilma lakk'a minemä naas', kõnõl' tä jo tävveste arõnu sõnavara ja keeleoppusõga kiilt.
Kiili jagonõminõ
toimõndaqInemiisi keeleq jagonõsõq tunnusjuuni perrä kiilkunnõs. Tiidläseq olõ-õi ütel meelel, kas seo ilma aigo kõnõldavaq keeleq ommaq kõik arõnuq ütitsest algkeelest ni haronuq "keelepuu" ossõs vai harõs, vai om kiil tegünüq mitmõl aol ja mitmõn paigan ni kiilkunnaq ommaq kujonuq hoobis ligistikku kõnõlduisi kiili lähkümbäsminegiga. Edimädse arvamisõ puult om inämbüs keeletiidläisi, tõõsõ poolõhoitjit om veidemb.
Keeleq ja murdõq
toimõndaqKeelepiiriq võivaq ka seo ilma aigo ollaq segädseq. Või ollaq murdidõ (dialekte) jakkuminõ, kon lähkeidsi maiõ pääl kõnõlduq murdõq ommaq ütstõõsõga väega üttemuudu ja umavaihõl arvosaaminõ vähänes tassakõistõ, ku kavvus lätt suurõmbas. Selget eräldüst keele ja murdõ vaihõl olõ-õi, päält keeletiidüse rehkendedäs kiili ja murdidõ eräldämise man ka maatiidüse ja poliitigaga.
Päält kotusõmurdidõ või keele seen ollaq ütiskunnarühmi, klassõ vai subkultuurõ kõnelduid alambkiili vai sotsiolekte (ka släng). Üte inemise keelepruuki nimitedäs idiolektis.