Lihavõttõq
Lihavõttõq ommaq ristiuson liikuvaq pühäq, miä nakkasõq edimädse täüskuu pühäpääväga peräst keväjäst käänüpäivä. Taa päävä värv’ om valgõ.
Eesti keelen om lihavõttil mitmit rahvaperäliidsi nimitüisi nigu keväjäpühäq, munapühäq, hällüpühäq. Katoligu ja vinneusukerigu kombõ perrä lõppi lihavõttidõga paast, võidsõ jälleq süvväq lihha. Inemiseq teiq pühhisöögi vanastõ munnõst ja piimäst. Lõuna-Eestin oll’ kombõs noidõ pühhi aigu ehitäq häll.
Põraaigu inemiseq käüväq kabõliaian ja toovaq tarrõ paiu ossõ. Seoilmaaolinõ kommõq om viil munnõ värvmine, noidõ tikkõlõminõ ja sõbrolõ ja sugulaisilõ kinkmine. Mõnõn paigan inemiseq veeväq noid ka matusõ pääle. Latsil võidsõ kävvüq ka lihavõttõjänes ja tuvvaq magahuisi. Lihavõttõq näütäseq ka keväjä algust ja taa pühä tunnismärgiq ommaq tsiigupujaq, jäneseq ja värvilidseq munaq.
Nätäl inne lihavõttit peetäs urbõpäivä. Suurõmbat tüüd es tetäq. Urbõossõga pesti latsi, et nä olõsi suvõl virgaq. Noorõqmeheq tahtsõq kirivit munnõ saiaq. Muna om märk tuust, et egä kevväi sünnüs kõik elläv vahtsõst. Munnõ süüdi pall'o. Mängiti viil munaveerütämise mängõ.
Nelikümmend päivä peräst lihavõttit (neläpääväl) om Taivaminemispühä ehk Suur Ristipäiv.
Lihavõttõq ommaq vinneusu kerigo kõgõ suurõmb pühä, samal aol ku jouluq ommaq kõgõ suurõmb pühä Katoligu kerikon.