Sakala kiil om nimetüs, midä mõnikõrd om pruugit muistidsõ Sakala maakunna lõuna- ja hummogujaon kõnõldu lõunaeestilidse keele kotsilõ, midä täämbädsel pääväl tundas mulgi keele vai murdõ nime all.

Keelenäüdeq

toimõndaq
SAKALA YLEMLAAL
Nee ytsiku elme,
mes illusas kiiles
saiwa kaarusel lykitu
laalude keess,
tullewä miile ja
lähäwä miilest,
ajewil mõttes ku
wirwentsi ween.
Keski lääp ulluss ja
keski om surmlik,
sõna om lamme
ku kuri ja ää.
Keskil om õnnetus
löyda sii kiusik
waie, mes wastaki
wastakis sääp.
Aru om otsan
ja mõtte om ymbre,
mõtten om teoni
yitsainus samm.
Pirla mia leiaki,
õkwa ja ummes,
mõtte, mes tegustki
ledewämb.
Walest ja wõlast
es päästa joh laalud,
sõnat ma olle ja
ninda kik jää.
Walget ja priiust
waiwa ja walus
enämb ei olle, ku
ussu ja nää.
Walest ja wõlast
es päästnu miut laalud,
laalus joh onki
miu yrjats ja aig.
Keskit mia kiusa ja
keskit mia pallu,
tuu jole ysi miu
mure ja waiw.
Aru om otsan ja
aimud om ummes.
Õieti iki tost
walla ei saa.
Puhup ja tuhisep
liiwass ja lummess
kenneki teise
taiwas ja maa.
Keski lääp ulluss
ja ärä ei koole,
häitse ku orjawits
kiwide pääl.
Kos mia kyll ytsinde
wii timä puule,
kis äkist om saanu
nii lämmiss ja ääss?
Nee ytsiku elme,
mes illusas kiiles
kord lykitu kaarusel
laalude keess,
om pihlakumaara
ja kõritsasiimne,
om mure miu murest
ja rõõm miu seest.
Sõnaq: Piiri Milvi
Muusiga: Raudpatsi Tõnu