Seenkäänüs

Seenkäänüs vai seenütlejä vai inessiiv om käänüs, mink mõtõq om näüdädäq minkagi seen olõmist.

Seenkäänüs võro keelen

Võro keele sisemine jagonõminõ peräsilbi -u/-o ja seenkäänüse lõppõ -n/-h/-hn perrä. Nigu nätäq, om näütüses sõna koton õdagu puul hoobis kotun ja hummogu puul kotoh, a Haani-Rõugõ vanõmban keelen või tuu täämbätseni pääväni ollaq viil ka "kotohn".

Seenkäänüsse lõpp om üts suurõmbit võro keelde sisemädse lakjaminegi juuni. Hummogu (Vahtsõliina, Räpinä) puul üteldäs hariligult kotoh, õdagu (Urvastõ, Sännä) puul kotun.

Mõnikõrd arvatas, et -h lõpp om õnnõ seto keelen, tegeligult kõnõlõs puul Vanna-Võromaad h-lõpuga. Ku minnäq keele aolukku, sis ommaq naaq mõlõmbaq lühembäq variandiq peris vanast hna-/hnä-lõpust: kotohna, käehnä. Sääntsit vanaperäliidsi sõnavormõ või viil löüdäq vanost rahvalaulõst, näütüses

Kolm oll' kõivo kotohna

Üts oll' kõiv kuldalehti,

Tõõne kõiv hõpelehti,

Kolmas kõivo vaskilehti (Esä oll' mul ilmarikas, H I 6, 592/3 (5) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra < Leimanni Okse, Kundra tütar (1895))

Täämbätseni aoni või mõnõl puul Võromaal viil kuuldaq hn-lõppu, nt iihn, kotohn.

	Vana lõunõeesti hõimomurrõq	Vanaperäline võro kiil (1300-1800)	Täämbädse päävä hummoguvõro	Täämbädse päävä õdaguvõro
Kodo	kotohna	kotohn	kotoh	kotun
Käsi	kädehnä	käehn	käeh	käen