Eluonilus

Olõ-õiq peris kindla, kost liivlaisi nimetüs om tulnuq ja kas liivlasõq saiõq uma nime [[Liivimaa]] perrä vai vastapiten. Üts' seletüs om, et nimi om tulnuq sõnast ''liiva'', miä om tähendänüq liiva, liivaranda vai ka porri ja muta, vai hoobis soist kotust. Nuuq sõnaq kirjeldäse elomaid jõki pervi pääl. Kuimuudu liivlasõq hinnäst edimält esiq kutsiq, om tiidmäldäq. [[18. aastagasada|18. aastagasaal]] om üles märgit ''lībist'', ''līb raust'' (rahvas), ''līvõd'', ''līvlizt'' 'liivlasõq', miä ommaq saaduq saksa, läti vai eesti keelest. Kuramaa liivlasõq nimssiq hinnäst ''kurāli'' 'kuralanõ, kuramaalanõ', ''rāndali'' 'randlanõ' ja ''kalāmi’ed'' 'kalameheq'.

[[Henriku Liivimaa aigraamat|Henriku Liivimaa aigraamatun]] om nimmat [[Metsepole]] liivlaisi Arheoloogilistele leidudele toetudes nähakse hilisematest kirjalikest allikatest tuntud liivlastega asustatud alade elanikel ja kultuuril erinevaid algupärasid. Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Metsepole piirkonna liivlasi peetakse kõige tõenäolisemalt juba pikemat aega Vidzeme loodeosa asustanud läänemeresoomlaste järeltulijaiks, kelle materiaalses kultuuris leidub ühisjooni Sakala alade ja latgaliseerumise-eelse Vidzeme põhjaosa läänemeresoome rahvastikuga. Väina (Daugava) ja Koiva jõe alamjooksule ilmusid seniste semgalipäraste kääbaste asemele liivlastega seostatavad kalmistutüübid ja hauapanused vastavalt alates 10. sajandi teisest poolest ja 11. sajandist. Järsu kultuurimuutusega koos leidis aset ka rahvastiku plahvatuslik kasv, mis on enamuse uurijatest viinud seisukohani, et selle taga peab olema sisseränne. Läti ajaloolaste seas on levinud vaade, et Väina ja Koiva liivlastele panid aluse Põhja-Kuramaalt sinna saabunud läänemeresoomlased või liivlased. Roberts Spirģis, lähtudes märgatavatest skandinaaviapärasustest (lisaks arheoloogilistele leidudele oletatakse ka paljude Henriku Liivimaa kroonikas äratoodud liivlaste nimede Skandinaavia päritolu) nii Väina liivlaste kui varasemate Kuramaa elanike kultuuris, jõuab liivi naistele omaste ehtetüüpide levikut ja arengut analüüsides järeldusele, et migreerujateks olid pigem Kuramaa kunagiste Skandinaavia kolonistide järeltulijad, kelle materiaalne kultuur oli küll tugevalt läänemeresoome ja balti naabritest mõjutatud. Spirģise kohaselt järgnes sellele uus ja ulatuslikum migratsioon 10/11. sajandi vahetusel Läänemere põhja- või kirdekaldalt, mille tagajärjel sai Daugava ja hiljem Koiva alamjooksul domineerivaks läänemeresoome element, mis seniste kohalike semgali, latgali, seeli ja skandinaavia kultuuridega sulandudes moodustas 11. sajandi keskpaigaks liivi etnose ja kultuuri. Mõned varasemadki uurijad, nt Rita Grāvere hambatüüpide uurimisele toetudes, on arvanud, et liivlastele panid aluse skandinaavlased koos Laadoga piirkonnast pärit inimestega, kusjuures skandinaavlased võisid viimaseid kasutada liitlastena Daugava kaubatee kontrollimisel. Erineval seisukohal on olnud mõned, eelkõige Eesti ajaloolased, kelle arvates arenes liivi kultuur kohalikult läänemeresoome baasilt, mis varem võis lihtsalt semgalite kultuurilise mõju all olla, välistamata siiski mõningast sisserännet. Selle arvamusega on kooskõlas piirkonna rohked läänemeresoome toponüümid, mille olemasolu on paremini seletatav pikemaajalise läänemeresoome-liivi asustusega. Jorma Koivulehto ja Petri Kallio on aga näidanud, et Koiva jõe nimi on keskläänemeresoome algkeelde laenatud balti (''gaujā'') või baltoslaavi (''gouiaH'') algkeelest kõige hiljem 2. sajandil pKr. Kallio hinnangul seostuvad Põhja-Läti läänemeresoome päritolu kohanimed reeglina juba eraldiseisvate eesti ja liivi keeltega, mis näitab nende hilist teket. Ta järeldab, et Põhja-Lätis kõneldi enne läänemeresoomlaste sisserännet mingisugust balti murret. Kuna 1. aastatuhande alguse ja keskpaiga Koiva jõgikonna ja Väina alamjooksu kalmetes leidub semgali- ja latgalipäraste leidude kõrval ka läänemeresoomlastele iseloomulikke esemeid, siis oli Valter Langi arvates tegu segaasustusega (samale seisukohale on jõudnud ka Evald Tõnisson), mille juured ulatuvad juba hilispronksiaega. Läti antropoloogi Raisa Denisova arvates saabusid kitsanäolised, pikapealised, kohalikest väiksemat kasvu liivlaste esivanemad kas Saksimaalt või mujalt Kesk-Euroopast Kuramaale, Väinale ja Vidzeme lääneossa aastail 1300–1100 eKr ning säilitasid oma antropoloogilisi iseärasusi keskajani välja.{{Babel|et|en-2|fiu-vro-1|fi-1}}