Tsõõri Tannil (sündünüq 1785, koolnuq 1868) oll' kangõ miis Rõugõ kihlkunnast. Tä elli Saalussõ vallan.

Tannil oll' üle keskmädse pikk ja väega jämme miis. Tanila naanõ Tsõõri Liisa oll' üle mitmõ valla kuulsa lauluimä.

Jutuq Tsõõri Tannili kotsalõ

toimõndaq

Vanastõ käüti öütsil – valvõti ütenkuun üüse külä karja. Joq noorõlt öütsil näüdäs' Tannil umma kõvva joudu. Sis sai täl moodus hopõñ sälgä võtta vai üskä nõstaq ja kävvüq tuugaq kats' vai kolm kõrda ümbre tulõ.

Ütevoori süvä lumõgaq es jovvaq Tanila hopõñ palgikuurmat mäkke vitäq. Tannil võtnuq sis palgiq rii päält ola pääle ja vidänüq mäkke üles. «Mul hindälgiq sai nõstaq. Miä vaesõst eläjäst viil kynõldaq,» kahitsanuq miis'

Mõisapõllu pääl tull' õks ütlemist kupjagaq. Tannil haardnuq kõrra künnühärgi paaril ikkest kinniq ja touganuq nuuq puhma. Esiq kitnüq kupjalõ: «Naidõ vas'kidõgaq ei olõq midägiq tetäq. Annaq häräq, miä ommaq häräq.»

Uma kandi rahvas kõnõl' kavva Tanila julgõst tüküst Holsta kõrdsi man. Kõrra pidi sääl kinniq vuur', miä läts' Pihkvast Riiga. Voorin oll' kiäkiq ilmadu suur' mehemüräsk'. Tuu ots'nuq õigõt vastalist väepulga vidämises. Kõrdsimiis' saatnuq Tanila perrä. Tannil tulnuq külq, a esiq nimmanuq: «Mis maq, vanamiis', nakka jandama.» Ku võõras väega tähtsüst täüs lännüq, ütelnüq Tannil: «Olkõq no sis. A vasta istkõq katõkõisi. Ütegaq taha eiq pruumigiq!» Jo edimädse tõmbamisõ pääle murdunuq jämme kuusõst saivas. Vankri kallapulk pidi vasta, a Tanilat paigast tõmmadaq es jovvaq kiäkiq. «Tulkõq no viil kats' mano, maq proomi sis ka tõmmadaq,» hõigas' Tannil. Ku kõrra tõmmanuq, nii nuuq võõraq meheq tälle kõtu pääle linnanuq!

  Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.