Inemise süä
Inemise süä om riist, miä pand verd inemise ihon juuskma.
Süä sais pia õkva keset rõndo, veidükese kur'al puul, ja om näo poolõst pia kolmõnukalinõ. Tä om üts suur tühi muskli, miä hindä kõrdapite lajas tetäq ja kokko tõmmata või. Sisest om tä kattõ jakko ehk kambrehe jaet, kost mitu suurt suunt vällä lätt. Kambreq kutsutasõq süämekambris ja kannus tõnõ hääle, tõnõ kur'alõ poolõ. Soonõq ommaq pehmeq ja vinnütetäväq torokõsõq, minkide sisen veri kõiki paiko iho sisse juusk ja sõs jälq süämehe tagasi tulõ. Kui süä hindä kokko tõmbas, sõs aja tä vere üte jao suuni läbi, miä timäst vällä lääväq ja elosoonis kutsutasõq, hindä sisest iho sisse; ent kui süä hindä jälq lajembas tege, sõs täüt tä hindä verega, miä tõisi suuni läbi ihost timä timä sisse tagasi juusk. Noid suuni nimitetäs verisoonis.
Terve inemise süä tõmbas hindä arvada 70 kõrd ega minoti sisen kokko, tuu om sõs üte tunni sisen inämb kui 4000 kõrd, ja lajendas hindä ka niisama sagõdahe. Latsi man sünnüs tuu viil sagõdambast, ent vanno inemiisi man harvõmbast. Ega kõrd, kui süä hindä kokko tõmbas ja verd elosuundõ sisse aja, lüü tä uma otsaga viiendama ja kuvvõndama küleluu vaihõl kur'al puul rõnda vasta, miä selgehe ärq tundaq või, kui sääl kottal käsi iho pääle pandas. Või ka väega häste tähele pandaq, kuis veri ega süämelöögiga eolsuuni sisen tuksumisõ viisi edesi saa ajetus, kui sõrm kohegi iho pääle pandas, kon mõni suurõmb elosuun õkva naha all sais, nii kui all puul käejaku külen, kost ka tohtrõq tõbõ aol elosuunt kaesõq. Kui iho kõvva ja kärmähe om liikunu, sõs lüü süä rutõmbahe ja kõvõmbahe ja niisama tuksusõq sõs ka elosoonõq rutõmbahe ja kõvõmbahe; nii om ka sõs lugu, kui miiq miil kuigi viisi esierälikult liigutõt om, pahanõ, ärqheitünü, ülirõõmus, häbelik, pelglik ehk muido nii. Tõbõdõn lüü süä ja tuuperäst ka elosuun pia rutõmbast pia pikälidsembält, pia kõvõmbahe pia nõrgõmbahe; tuuperäst piät arst tõbitsõl elosuunt kaema, et tuuperäst tõbõst arvo andaq.
Kaeq viil
toimõndaqKirändüs
toimõndaq- Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.