Jaanikivi

Jaanikivi om ohvrikivi Setomaal Miikse külän Miikse kerigu lähkün Miikse uja perve pääl.

Miikse Jaanikivil ollõv istnuq Pühä Jaan vai Ristjä Johannes ja mõsknuq Miikse ujan ummi jalgu. Tuust om Miikse Jaanikivi saanuq terves tegevä võimõ. Kivi, miä om Jaaniga kokko putnuq, piät vasta haigõt kotust puttuma.

Jaanikivi man om olnuq 1920.–1950. aastil ka Miikse Jaanikivi tsässon.

7. hainakuu pääväl, setokõisi jaanipääväl, ommaq sääl kavvõst aost olnuq suurõq rahvakokkosaamisõq, kivi mano om rahvast tulnuq ka Ukrainast ni Vinnemaalt.

Kotus

Jaanikivi om umbõs miitre korgõ ja om õkva Miikse uja man. Miikse uja om pikkä aigu olnuq piiris Õdagu ja Hummogu vaihõl, näütüses Roodsi ja Vinnemaa piiris, 1721. aastagast Liivimaa ja Pihkva kubõrmangu piiris. Miikse Jaanikivist nii 3 km jääs Vahtsõliina kants.

Kivi ümbre om olnuq ka matmisõ kotus, Jaanimäel om olnuq Jaanimäe tamm, sääl om olnuq ka mitu tsässonat. Jaanimäe seest on vällä juusknuq Jaanimäe läteq.

Nimi ja perimüs

Jaanikivi om uma nime saanuq Ristjä Johannese perrä, kiä ollõv kivi pääl istnuq. Kivi pääl om kunagi olnuq Jaani jalajälg.

Mõisnik ollõv kivi kunagi ärq lahknuq, kiviq panti lauda saina sisse, a sääl laudan ollõv eläjäq lõpma naanuq – tuu päält viidi kiviq umma paika tagasi.

1915. aastagast om teedüs Eiseni rahvaluulõkogon:

Vastseliina kihelkonnas Meeksi küla juures (Setu küla Pihkva piiril) ühe veikse jõe ääres, mis Liivi kubermangu Pihkva kubermangust lahutab, on üks kivi, kuhu setu rahvas veel nüüdki ohvrit toob. Kivi seisab Liivi kubermangus. Kivi hüütakse Jaanikiviks. Rahvasuu räägib: seal kivi peal olla Püha Jaan maganud. Iga jaanipäeva tuleb vene preester sinna kivi juure ja igast Setumaa nurgast tulevad setud selle kivi juure Püha Jaanile ohvrit tooma. Ohvri on enamiste: võid ja munad. Kui jumala orjus mööda, siis võtab preester poole sellest ohvrist ja teine pool vaestele. Sel ajal, kui jumala orjust peetakse, olla selles jõekeses vesi püha ja kui haiged endid selles vees pesevad, siis kaduvad haigus ära. Kord olla Meeksi külas lauta tehtud, siis olla võetud Jaanikivi küljest tükk ja müüritud lauda seina sisse, et mitte lehmad ära lõpeks (sureks). Kui laut valmiks saanud, siis olla lõpnud iga aasta kaks-kolm elajat ära. Siis olla võetud Jaanikivi tükk müüri seest ära ja elaja lõppemist ei tulnud ette. (E 49367 (1) < Vastseliina khk — R. Tamm (1915)^[1]

Ka Zurovi Leonid kirot' umast 1938. aastaga Setomaal käümisest, et oll' Esä Verhoustinski käest kuuldnuq, kuis vanasti jaanipäävä aigu oll' Jaanikivi mano 5000 inemist tulnuq, inemiseq olliq kivi mano viinüq kohopiimä, võidu ja munnõ. Pühitsedüt kohopiimä annõti sandõlõ, kiä olliq kah aigsahe kivi mano tulnuq.^[2] Kohopiimä ni villa om Jaanikivile viid ka 1953. aastaga teedüse perrä:

Nädal aega enne jaanipäeva võeti jaanipiim: piim kooriti ära, tehti kohupiima. See viidi Meeksi, pandi Jaanikivile. Kivile pandi ka villa. Mis kivile viidi, võtsid vaesed pärast endale. Meeksi Jaanikivi juurde sõitsid jaanipäeval kokku need, kel midagi viga. Kel olid silmad haiged, pühkis käterätiga silmi, pani räti kivi peale. Kivi juures on allikas, sealt võeti vett, "hämmäti" silmi. (RKM II 44, 481/2 (11) < Vastseliina khk, Obinitsa < Setumaa, Navike k — U. Mägi < Anna Kuusik, u 70 a (1953)^[3]

Lätteq

↑ Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 27–28.
↑ Leonid Zurov. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja religioossetest uskumustest. kivide, allikate ja puude austamisest Pariisis asuva Inimese Muuseumi jaoks tehtud etnograafilise töö tulemused. Missioon Balti riikidesse Prantsusmaa haridusministeeriumi lähetusel 1937. ja 1938. aastatel. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse. Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). (Toim.) Tatiana Benfoughal, Olga Fišman, Heiki Valk. Tartu Ülikool, Seto Instituut. lk 264.
↑ Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv2011, lk 28.

Välälingiq

Pühhi kotussidõ andmõkogo. Miikse Jaanikivi. (eesti keelen)
Kultuurimälehtüisi registri. Ohvrikivi Jaanikivi. (eesti keelen)

[1] Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 27–28.

[2] Leonid Zurov. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja religioossetest uskumustest. kivide, allikate ja puude austamisest Pariisis asuva Inimese Muuseumi jaoks tehtud etnograafilise töö tulemused. Missioon Balti riikidesse Prantsusmaa haridusministeeriumi lähetusel 1937. ja 1938. aastatel. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse. Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). (Toim.) Tatiana Benfoughal, Olga Fišman, Heiki Valk. Tartu Ülikool, Seto Instituut. lk 264.

[3] Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv2011, lk 28.

[1]

[2]

[3]