Kikkasiin

Kikkasiin (harilik kikkasiin, Cantharellus cibarius) om kikkaseeneliidsi sugukunna kikkaseene perrehe kuuluv siin.

Kikkaseeneq samblõ seeh palohkavarsi vaihõl.

Kon kasus

Kikkasiin kasus Põh'a-Õuruupan, Põh'a-Ameerikan (ka nt Mehhikon), Aasian (ka nt Himaalajan), ja Afrikan, nt Sambian.

Kikkasiin kasus sakõmbahe nõgla- ja segämõtson. Tä või üten elläq pall'odõ puiõga, sakõmbahe kuusõ, pedäjä, tammõ ja pöögiga. Kikkasiin kasus niiskõ samblõ seen, kest haina vai maahasadanuisi lehti.

Määne om

Uma esiqerälidse kujo, värmi, hõngu ja maigu perrä om kikkasiint tõisi siini hulgast küländ kerge ärq tundaq. Kikkaseene lähkümbäq sugulasõq miiq mõtson ommaq kõllakas kikkasiin ja lehtre-kikkasiin.

Kikkaseene värm või ollaq kõllatsõst pihlõtsõni. Kikkasiin om lihakas ja sagõhõhe lehtrekujolinõ. Küpär ja jalg ommaq kokko kasunuq, näil olõ-õi selget üleminegikotust. Kübärä läbimõõt om 2–12 cm. Tuu om sagõhõhe lainõlidsõ veerega vai tävveste kõrraperäldä kujoga. Küpär om päält sille ja matt. Jalg om kübäräga samma värmi vai vähä hellemb, seest täüs, sille, alt ahtamb, 1–3 cm paks ja 4–7 cm pikk.

Tooras siin om kipõ maigu ja esiqerälidse hõnguga, miä tege taast väega vaglakimmä seene: vaglutõduid kikkasiini näge väega harva.

Kikkasiini või löüdäq piimäkuu lõpust kooniq sügüse edimäidsi kõvvo üükülmini vai esiki lumõ tulõkini. Seeneq kasusõq sagõhõhe hulgakaupa kuun ja võivaq kassuq tsõõrin. Piksevihmaq mõosõq kikkasiini kasumisõlõ esiqeränis häste.

Kuld-kikkaseeniguq

Kikkaseene muudu näge vällä ka Eestin kasuja siin kuld-kikkaseenik. Naid eräldäs siski värm: kikkasiin om kõllatsõmb, kuld-kikkaseenik herksäpihlõnõ, ja kujo: kikkasiin olõ-õi kõrraperäne, a kuld-kikkaseenik om kõrrapärädse ümärigu kübäräga. Kuld-kikkaseenik om piso vähämb ja piinümbä jalaga.

Korjaminõ

Inämbüisi korjasõq inemiseq kikkasiini hindäle söögis ja sissetegemises, a kikkasiini korjaminõ ja müümine om küländ pall'odõlõ inemiisile ka tähtsä suvinõ-sügüsene lisatüü ja -sissetulõk. Eestin kor'atas esiqeränis pall'o kikkasiini müügis Võro- ja Setomaal. Üte inemise, kiä tiid hüvvi kikkaseenekotussit, pääväsaak või mõnikõrd ollaq esiki mitukümmend killo.

Soomõn om opit kikkasiini mõtsast üles löüdmä ka pinne abiga.

Söögis pruukminõ

Kikkaseene-koorõhämmähüs

Kuiki teedüssit kikkasiini süümisest om jo 1500ndist aastagist, saiq kikkaseeneq laembalt tunnistõdus delikatessis prantsusõ köögi mõo kasumisõga 1700ndil aastagil, ku naaq ilmuq korgõmba rahva küükehe. Seo ilma aigo om kikkasiini söögis pruukminõ harilik üle Õuruupa ja Põh'a-Ameeriga.

Kikkasiini hariligult küdsetäs, naist tetäs koorõga hämmähüst vai suppi. Tuuralt naid süvvä-äiq, a naid võidas külh kuivadaq ja kuivatult jauhkõq jahus, midä pandas suppõ ja hämmähüisi sisse. Kikkasiini võidas ka külmetäq, kuiki vanõmbaq kikkaseeneq võivaq ollaq päält ülessulatamist vähä kipõ maigugaq.

Söögiainõq

Kikkaseene seen om vett (91–93 % kaalust), valkõ (2,5 %; inimine siit noist ärq 70–80 %), hüdsivesäsnikke glükogiini ja trehhaluusi (paar protsenti), rasvo (0,4 %), kiudainit, beeta-karotiini, D- ja B-vitamiini (päämädselt B1, B3). Energiät om 100 g kikkaseenin 30 kcal.

Kikkaseeneq postmarkõ pääl

• 
  Romaania postmark (1958)
• 
  Moldova postmark (1995)
• 
  Nõvvokogoliido postmark (1964)

Välislingiq

• Pruugit kirändüs: Terviseleht nr 29, 2002. Urmas Kokassaar "Kikkaseen on kukepüks"
• Luup nr 16, 1998. Ain Raitviir "Seeneuputus"