|
* Kumõhidõ synno edimädsen silbin om sagõhõhe moodus i > jõ: jõlus jõlm, ljõna, kjõsama.
* Pikäq vabahelüq lääväq diftongis (niguq Pöidel Saarõmaal ni Muhun) maa > mua, saama > suama, rääkima > riäkma, mees > mies, tooma > tuõma, sööma > süemä.
·* Edimädse silbi ä om muutunuq ja-s: nägu > njagu, käru > kjaru, järsk > jarsk.
·* Om olõman ü-lõpulinõ diftong: köis - keüs, käima - käümä.
·* Nõrgaastmõlidsõn vormin diftongi peräots muutus madalambas: räim : rääme, käümä : (mia) käösi, tõusma : (mia) tõosõ, saun : saona.
·* Kimmäs vabahelükuunkõla: keüs – köis, käümä – käima.
·* Peethelle pehmehüs: suepp : suppi, toepma : toppi, koerv : korvi.
·* Saajakäänüse lõpp –ks ~ s(s): puruks ~ purus, punasõks ~ punasõs.
·* Minnevao eitüse tegosõnatüven om s-tunnis: ei olõss – es olõq, ei tiess – es tiiq , ei tõuass – es tuuq.
·* Tõõnõ tegonimi om mitmõn tegosõnatüübin tunnussõldaq: laadi, õpõta, kuõri, laska, suaja, seüä, tõua.
·* Nuq-kesksõna on n-lõpulinõ: käün – käünüq, ann – andnuq, käsn – käsknüq, riäkn – jutustanuq.
·* Kaudõdsõ kõnnoviisi tarbis om tunnus de ~ te.
| 