Harglõ kihlkund

Harglõ kihlkund (vai Hargla kihlkund) om kihlkund Võromaa õdagujaon. Harglõ kihlkunnast hummogu poolõ jääs Rõugõ kihlkund, lõuna poolõ Lätimaa ja põh'a poolõ Karula kihlkund. Kihlkunna suurus om päält 350 km².

Suurõmbaq ja tähtsämbäq kotussõq Toimõndaq

Harglõ om kihlkunna keskus.
Harglõ kihlkunna külli nimekiri

Luudus Toimõndaq

Aolugu Toimõndaq

Harglõ kihlkunna kivi Harglõn kalmuaia pääl

Kihlkunna mõisaq Toimõndaq

Harglõ kihlkunna mõisidõ nimekiri lugõ üles 20. aastagasaa algusõn Harglõ kihlkunnan olnuq mõisaq. Vällä ommaq jätedü kar'amõisaq.

Kiil, kultuur ja haridus Toimõndaq

Kiil Toimõndaq

Harglõ kihlkunna keelen om pall'o sääntsit sõnno, midä muial Võromaal pruugita-iq.

Üts näütüs Mõnistõ keelepruugist, minka om 1889. a. kirja pandnu P. Fr. Kõiv.

"Mehka, kas Sa iilä käve Vastrõ Henu puul?"

"Käve neh!"

"Iskagä [ega] Sa is kuulõ, et tu ollõv üle-iilä Musta ekkõ vällä [ärq] uppunu?"

"Mine nu laplanõ uma juttuga! Ma olli kыgõ [ы - korgõ õ] iilädse õdakuspoolõ Henu puul; sыs olõs ыks Henu mullõ ka üllü, kuda ekkõ tahzõ vällä uppu, a Henu lausu õs tuust musta is valgõt."

"Kaenu, määntze na inemise tirani [sõimunimi] ka umma."

"Kis Sullõ, Hip, tuud kыnõl?"

"Huju [imehtellemise viis], iskagä ma nu tuud umast pääst is kõnõla Sullõ. Konnu [jõõviirse niidü] pääl tull' mullõ iilä õdagu unuimä [vanaimä] vasta ja üttel: Kulla Hippõkõnõ! Vastrõ Henu um ilmast vällä lännü. O sedä hääd miist, keä küll kellgi üttegi kurja sõnna is lausu. Nu um tõõsõkõnõ Erusalemmin Iessukõsõ kohtu iin!"

"Unuimä ei mõista ka muud kui tühjä juttu takkan aija."

"Mine nu paremb ussõ [vällä], kae, mea Sull kaija um, ku sa hüppä [tühjä] juttu toukat ja eläviid vällä kuulnuide sekkä säät!"

"Hippõõ!"

"Mea?"

"Ma is talda [taipa] Sulle enne üldä, et Villigä Madüs ka tuud samma juttu õdagu Tammi puul palvusõl lõigas, et Henu ollõv õks hobõsid viijen ekkõ sadanu ja vällä uppunu."

"Ala [ärq] sakka tütruk Hip sääräst samma hüppä juttu tougadu niu mu Hip."

"Kasigõ mõlõmba ussõ ja laskõ Henul ellä!"

(H I 2, 597/8, P. Fr. Kõiv, 1889)