Wikipedia

Lausõeitüs

Lausõeitüs om üts katõst eitüse liigist.

Lausõeitüs mõotas tervet lausõt, võro ja eesti keelen om taa tähüstet inämbüisi predikaatverbi man. Vormi poolõst om lausõeitüs pääas'aligult tegosõna eitüs.

Lausõeitüsen või ollaq fuukusõn määnegi muu lausõ osa, mink jaos pruugitas näütüses sõnno joht ja mitte, aq verbieitüs jääs sõskiq lausõhe alalõ [1], nt "Taha es joht, a pidi õks minemä".

Lausõeitüs võro ja seto keelen toimõndaq

Ede-, taga- ja topõldeitüs toimõndaq

Võro keelen tetäs kõgõ hariligumb eitüs eitüssõnagaq ei (olõvanaon) vai es (minevänaon), mink perrä tulõ konnegatiivne tegosõna vorm ja kakkõhelü q. Üts' esiqerälidsembit juuni, miä võro ja seto keele tõisist õdagumeresoomõ keelist lakja vii, om tagaeitüs. Võro ja seto keelen või eitüssõna ollaq tegosõna iin, nigu eesti keelen, vai hoobis perän.

Edeeitüs: ma/sa/tä/mi/ti/nä es süüq

Tagaeitüs: ma/sa/tä/mi/ti/nä süü es ~ süü-üs ~ süü-s

Tegaeitüsen või eitüssõna tegosõnaga kokko minnäq vai hoobis eräle ollaq.

ma/sa/tä/mi/ti/nä süü eiq

ma/sa/tä/mi/ti/nä süü-üiq

ma/sa/tä/mi/ti/nä süü-iq [2]

Päält ede- ja tagaeitüse om nii võro ku seto keelen ka topõldeitüs, miä tähendäs tuud, et edimäne eitüssõna om õkva konnegatiivse verbivormi iin vai perän ja tõnõ eitüssõna om eitüsfuukusõ lõpun. [3]

ei olõ ma säänest tennüq ei (võro keele Vahtsõliina murrõq)

ma-s soovigi ess avaldaq (seto keele hummogumurrõq)

Vinnemaal üldse olõ-i säänest eiq (seto keele hummogumurrõq)

Käskjä kõnnõviis toimõndaq

Ede-, taga- ja topõldeitüseq ommaq kõik võimaliguq ka käskjän kõnnõviien. Sõskiq pruugitas tuusjaos kattõ esiqsugumast sõnna: edeeitüsen om eitüssõna är(q), tagaeitüsen ei(q). Nii ede- ku tagaeitüsele lätt manoq jakk -gu(q) ~ -ku(q). Topõldeitüsen pruugitas mõlõmbat eitüssõnna.[4]

Edeeitüs: är sööguq

Tagaeitüs: söögu eiq ~ söögu-uiq ~ söögu-iq

Topõldeitüs: är söögu-iq

Võro ja seto keele lakjaminegiq ede- ja tagaeitüsen toimõndaq

Pilvigu Maarja-Liisa, Lindströmi Liina ja Plado Heleni tettü uurimusõ perrä om tagaeitüst kõgõ rohkõmb hummoguseto (66%) ja põh'aseto (62%) keelen. Üleminegialas ommaq lõunõseto (32%), Vahtsõliina (22%) ni Rõugõ murrõq (34%). Muial Võromaal pruugitas rohkõmb edeeitüst ja tagaeitüse osa om pia olõmaldaq Karula kandi keelen (0,2%) ni Kanepi kandi keelen (0,8%). Tuun mõttõn om tagaeitüs rohkõmb seto keele ni Rõugõ ja Vahtsõliina keele muudu ja edeeitüs põh'a- ja õdaguvõro keele muudu.

Sama uurimusõn tull' vällä, et topõldeitüst om kõgõ rohkõmb lõunõseto keelen (15%), agaq ka Urvastõ (9,8%) ja Rõugõ kandi (8,6%) võro keelen. [5]

Miä mõotas toimõndaq

Nii võro ku seto keelen mõotas ede- vai tagaeitüse valimist tuu, määnest eitüsvarianti om õkva inne taad eitüst pruugit. Kuigiq võro keelen pruugitas rohkõmb edeeitüst, om tagaeitüse ettetulõk tõõnäolidsemb kuq tagaeitüs om just jutu seen olnuq. Sammamuudu seto keelen – kuq tõnõ kõnõlõja om pruuknuq edeeitüst, või ka seto keelen pall'o tõõnäolidsõmbalt edeeitüst ette tullaq, olkõq no pääle, et seto keelen om inämbüisi tagaeitüs.[6]

Hummoguseto keelen om tähtsä ka eitüssõna esiq ja tuu, kas tuu sõna om olõvanaon vai minevänaon. Olõviguao eitüssõna ei om pall'o tõõnäolidsõmbalt tegosõna iin ja mineväao eitüssõna es om tõõnäolidsõmbalt tegosõna perän.[7] Näütüses om tõõnäolidsõmb, et olõvanaon üteldäs edeeitüsega ei käuq ja minevänaon tagaeitüsega käu-us.

Eitüslausõ umahuisi toimõndaq

Võro ja seto keele eitüsligun lausõn ommaq eksistentsiaal- ja omajalausõ alus, tegemisalonõ ja alusõkujolinõ kvantumimäärüs (mink perän om -giq /-ki)q kõik osakäänüsen, esikiq ku naaq jaatajan lausõn ommaq nimekäänüsen.

Moro pääl om pini. – Moro pääl ei olõq pinni.

Maq küdsi koogi. – Maq küdsä-äs kuuki.

Oodimiq (terve) päävä. – Mi es oodaq päivägiq."

Päält käänüse om sääntsit sõnno ja ütlemiisi, midä pruugitas päämädselt vai õnnõ eitäjän lausõn.[8]: partikliq viil, inämb, pronoomõniq ja proadverbiq ütskiq, sukugiq.[9]

Lausõeitüs eesti keelen toimõndaq

Eesti kiräkeelen andas eitüst kimmän, tinkõlõjan ja kaudõdsõn kõnnõviien edesi eitüspartikliga ei, mink perrä tulõ:

1) olõvigun konnegatiiv (tegosõna vorm eitüsen, nt tahtma konnegatiiv om taha): ei + taha;

2) minevigun tud- vai nud-kesksõna: ei + tahtnud 'es tahaq'

Partikli ei lausõ alostusõn toimõndaq

Ku inämbüisi om eesti keelen sõna ei tegosõnaga üten kongi lausõ keskpaigan, sis mõnikõrd või ei ollaq ka lausõ edeotsan, tegosõnaga üten või tast eräle. Eitüs lausõ edeotsan om hariligult afõktiivne fookustõt lausõeitüs.[10]

Ei sellest poisist töömeest saa! - eitüspartikli ja tegosõna ei olõq lausõn kuun.

Ei lähe mina neid õpetama - eitüspartikli ja tegosõna ommaq kuun.

Asõsõnaq ja asõmäärsõnaq lausõeitüse fuukusõn toimõndaq

Lausõeitüse fuukusõn võivaq ollaq asõsõnaq ja asõmäärsõnaq keegi 'kiäki', miski 'miäki', kuskil 'kon' jne. Osa naist ommaqkiq õnnõ eitäjän lausõn: ükski 'ütśkiq', iialgi 'iäl', sugugi 'sukugiq' jne. Fookustajas om eesti keelen partikli mitte 'mitte, joht'. Täüslausõn om mitte fakultatiivnõ – taa või lausõn ollaq või olõmalda ollaq. Egäl juhul om tegosõna eitüsen. Mind ei häiri (mitte) miski. 'Minno ei sekäq miäkiq.'

Kuq eitäjän lausõn tegosõnna ei olõq, piät eitüspartikli kindlalõ olõma. Pääle mitte pruugitas eesti keelen ka ei-d:

Kes siin oli? – Mitte / ei keegi. 'Kiä tan oll'? – Es olõq kiäkiq'.[11]

Eitüs rõndehtüsen toimõndaq

Eitüs vastasäädjän ehtüsen toimõndaq

Vastasäädjä ehtüse eesti keelen või kokko võtta valõmiga mitte X, vaid Y 'mitte X, a Y'. Niimuudu üteldäs näütüses

Laps vajab armastust, mitte maiustusi. 'Latś taht armastust, mitte mag'ahuisi.'

Mõnikõrd pruugitas viil topõldeitüst – sõna mitte man viil ei:

Laps ei vaja mitte maiustusi, vaid armastust.[12]

Eitüs kokkoköütjän ehtüsen toimõndaq

Kuq lausõeitüse ala jääseq kokkoköütjäq moodustajaq, pandas rõndehtüse viimädse liikmõ ette eitäjä köüdüssõna ega 'egaq, õgaq', ku tahetas näüdädäq, et eitüs käü egä rõndliikmõ kotsilõ eräle.

Ma ei tahtnud süüa ega juua. 'Maq taha-as süvväq es juvvaq.'

Harliligun lausõeitüsen om köüdüssõna valiminõ küländ kirriv, tuud tetäs mitudnd muudu. Inämbüisi pruugitas paarisköüdüst ei ... ega:

Seal polnud loomi ega inimesi 'Sääl es olõq eläjit egaq inemiisi.'[13]

Eitüslausõ umahuisi toimõndaq

Eesti keele eitüsligun lausõn ommaq eksistentsiaal- ja omajalausõ alus, tegemisalonõ ja objektikujolinõ kvantumimäärüs (mink perän om -gi /-ki) kõik osakäänüsen, esiki ku naa jaatajan lausõn ommaq nimekäänüsen. Näütüses

  1. Hoovis on koer. – Hoovis ei ole koera. 'Moro pääl om pini. – Moro pääl ei olõq pinni.'
  2. Ma küpsetasin koogi. – Ma ei küpsetanud kooki. 'Maq küdsi koogi. – Maq küdsä-äs kuuki.'
  3. Me ootasime päeva. – Me ei oodanud päevagi. 'Oodimiq (terve) päävä. – Mi es oodaq päivägiq."

Päält käänüse om sääntsit sõnno ja ütlemiisi, midä pruugitas päämädselt vai õnnõ eitäjän lausõn.[8]: partikliq veel, enam, tegosõnaq parata, pruukima; pronoomõniq ja proadverbiq ükski, iialgi, sugugi.[9]

Lausõeitüs muin keelin toimõndaq

Lausõeitüst saa maailma keeli väega mitund muudu näüdädäq.

Inglüse keelen näütäs lausõeitüst tuu, ku küsümüs (tag) pääle lausõt om positiivne.

Arthur is not happy, is he? 'Arthur ei olõq õnnõlik vai mis?'.[14]

Soomõ keelen näütäs lausõeitüst eitäjä abitegosõna ja taa piät tegijäga ja arvoga kokko käümä[15]:

Pekka ei juo. 'Pekka ei juuq'.

Minä en juo. 'Maq ei juuq'.

Lätteq toimõndaq

  1. ↑ Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 181.
  2. ↑ Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen ; Lindström, Liina (2021). Murded, varieerumine ja korpusandmed. Eitussõna paiknemine võru ja seto eituslausetes. Keel ja Kirjandus, 64 (8-9), 771−796. DOI: 10.54013/kk764a7.
  3. ↑ Lindström, Liina 1997. Eitus Võru murde suulises kõnes. – Õdagumeresoomõ lõunapiir’. Toim Karl Pajusalu, Jüvä Sullõv. (Võro Instituudi Toimõtiseq 1.) Võro: Võro Instituut’, lk 150–153.
  4. ↑ Lindström, Liina; Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen 2021. Variation in negation in Seto. – Studies in Language. https://doi.org/10.1075/sl.19063.lin
  5. ↑ Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen ; Lindström, Liina (2021). Murded, varieerumine ja korpusandmed. Eitussõna paiknemine võru ja seto eituslausetes. Keel ja Kirjandus, 64 (8-9), 771−796. DOI: 10.54013/kk764a7.
  6. ↑ Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen ; Lindström, Liina (2021). Murded, varieerumine ja korpusandmed. Eitussõna paiknemine võru ja seto eituslausetes. Keel ja Kirjandus, 64 (8-9), 771−796. DOI: 10.54013/kk764a7.
  7. ↑ Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen ; Lindström, Liina (2021). Murded, varieerumine ja korpusandmed. Eitussõna paiknemine võru ja seto eituslausetes. Keel ja Kirjandus, 64 (8-9), 771−796. DOI: 10.54013/kk764a7.
  8. ↑ 8,0 8,1 Sang, Joel 1983. Eitus eesti keeles. lk 119–134
  9. ↑ 9,0 9,1 Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 184
  10. ↑ Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 185.
  11. ↑ Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 185–186.
  12. ↑ Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 186
  13. ↑ Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), "Eesti keele süntaks". 2017. ISBN 978-9949-77-436-4, lk 187–188.
  14. ↑ Klima, Edward 1964. "Eitüs inglüse keelen" („Negation in English‟.). Fodor, J. A & J. J. Katz (toim.). The Structure of Language: Readings in the Philosophy of Language. Englewood Cliffs, New Jersey: Prentice-Hall, lk 246-323.
  15. ↑ Kroeger, Paul 2012. Analyzing Grammar. https://doi.org/10.1017/CBO9780511801679. ISBN 9780511801679.
Vällä otsit teedüskogost "https://fiu-vro.wikipedia.org/w/index.php?title=Lausõeitüs&oldid=175991"