Eesti kiil
| Eesti kiil (eesti keel) | |
| Kõnõldas | Eestin |
| Kõnõlõjit | 1,1 mill'onat |
| Ammõtlinõ kiil | Eestin, ÕL-n |
| Keeletiidüsline rühmitüs | |
| Kiilkund | uurali |
| Keelerühmäq | soomõ-ugri õdagumeresoomõ |
| Keelekoodiq | |
| ISO 639-1 | et |
| ISO 639-2 | est |
| ISO 639-3 | ekk |
Eesti kiil om soomõ-ugri kiili õdagumeresoomõ lõunarühmä kiil. Eesti keele lähkümbäq sugulasõq ommaq õdagumeresoomõ keeleq vad'a, lõunõeesti ja liivi kiil.
Eesti kiil om imäkeeles umbõs 1,1 mill'onalõ inemisele, kinkast inämbüs (umbõs 900 000) eläs Eestin, kon eesti kiil om riigikeeles[1]. 2004. aastagast om eesti kiil üts Õuruupa Liido ammõtlikkõ kiili.
Eestikiilne Vikipeediä oll' 2022. aastaga hainakuun päält 200 000 artikligaq kõiki Vikipeedijide nimekirän 44. kotussõ pääl[2].
Aolugu
toimõndaqEesti kiil om vällä kujonuq õdagumeresoomõ algkeele põh'aeesti hõimomurdõst, midä kõnõldi edimädse aastatuhandõ aigo seoilmaao Põh'a-Eestin. Eesti kiil om kokko putnuq mitmidõ kiiligaq, naidõ siän ka lõunõeesti keelega, miä kõik kiilt mõotanuq ommaq. Kõgõ rohkõmb om eesti kiil mõotõt alamb- ja ülembs'aksa keelist, midä ülemb klass Eestin kaugu kõnõl'.[3]
Edimädseq üleskirotusõq eesti keelest ommaq ütsiguq sõnaq ja kotussõnimeq. Kõgõ edimäne teedäq üleskirotus om peri Hendriku Liivimaa kroonikast, ku 1215. aastagal ollõv saarlasõq pappi piinanuq ni ütelnüq: Laula! Laula! Pappi![4]. Põh'aeesti kiräkiil naas' kujjo võtma 16. aastagasaal, ku ilmu lutõri vaimon tettüt usokirändüst. Aastit 1200–1700 peetäs eesti keeleaoluun suuri muutuisi aos[5]. Tuud aigu sündüq kümneq umavaihõl köüdedüq helü- ja vormimuutusõq (tähtsäq ommaq lõpu- ja sisekaoq), miä tegeväq eesti keelest tõisist õdagumeresoomõ keelist erälesaisva keele. Nii sündüq eesti keele kolm pikkusastõnd vai väldet. 18. aastagasaa edeotsa eesti kiil oll' jo struktuuri ja helle poolõst pia sama ku seoilmaao eesti kiil, pääle tuud aigu ei olõq struktuurin muutuisi olnuq.
Helüoppus
toimõndaq
Vabahelüq
toimõndaqEesti keelen om ütessä vabahellü: [i], [y], [u], [e], [ø], [ɤ], [o], [æ], [ɑ][6] ja naid kirotadas tähtiga i, ü, u, e, ö, õ, o, ä, a. Kõiki vabahelle tulõ ette lühkül ja pikäl kujol. Pikäq ütsikvabahelüq (monoftongiq) tulõvaq ette õnnõ päärõhuliisi tsilpe seen[7].
Vabahelle kokkokõla, miä om võro keelen alalõ, om eesti keelest kaonuq: üten sõnan võivaq ollaq ede- ni tagapoolidsõq vabahelüq, nt küla (võro keelen külä).
Mooduoppus
toimõndaqKaeq artiklit Eesti keele mooduoppus.
Astmõvaeldus
toimõndaqNigu tõisilõgi õdagumeresoomõ ja saami keelile, om eesti keelele loomuperäne astmõvaeldus. Sõnavormõn olõvaq tüvekujoq võivaq tõõnõtõõsõst esiqmuudu ollaq uma astmõ poolõst, tuu tähendäs pikkusastmõ, sisehelle vai mõlõmba poolõst. Tõisildõ üteldäq jagonõs astmõvaeldus eesti keelen katõs alambjaos – laadivaeldusõs ja pikkusvaeldusõs.
Astmõvaeldusõn jagonõsõq tüvekujoq tugõva- ja nõrgaastmõliidsis. Tugõvaastmõlinõ tüvi om hariligult kolmandan välten ja nõrgaastmõlinõ tõõsõn välten. Ku astmõvaih om nätäq tuust, et üten tüvevariandin om peethelü või s, midä tõõsõn olõ-õi, sõs om nõrgaastmõlinõ tuu, kon täüspeethellü vai s-i olõ-õi, ni tuud pikkusastmõst huulmaldaq. Nõrgõmbasminejäs astmõvaeldusõs loetas muutust tugõvalt nõrgalõ astmõlõ, tugõvambasminejäs vastapidist. Nimisõnol om seo nätäq uma- ja osakäänüssest, tegosõnol olõvaaao ütsüse 3. käänüssest. Võro keelen om paralleelis tuud olõvaao ütsüse 1. käänüs, selle et tuu om eesti keelele lähkümb.
Nimisõnno käändmine
toimõndaqNimisõnno om eesti keelen nellä liiki: perisnimisõnaq, arvsõnaq, asõsõnaq ja umahussõnaq ja naaq kõik näütäseq grammatilist arvu (ütsüs vai mitmus) ni käänüst. Eesti keelen om 14 käänüst: kolm grammatilist käänüst (kolm edimäist), kuus kotussõkäänüst ja viis adverbilist käänüst[8]. Mõnikõrd loetas käänüsses ka viisikäänüst (nt paljajalu, meritsi), a säänest vormi saa moodustaq õnnõ ütsikist sõnost, tuuperäst ei saaq viisikäänüst erälde käänüsses kutsuq.
| Ütsüs | Mitmus | |
|---|---|---|
| Nimekäänüs | tüdruk | tüdruku/d |
| Umakäänüs | tüdruku | tüdruku/te |
| Osakäänüs | tüdruku/t | tüdruku/i/d |
| Sissekäänüs | tüdruku/sse | tüdruku/te/sse |
| Seenkäänüs | tüdruku/s | tüdruku/te/s |
| Seestkäänüs | tüdruku/st | tüdruku/te/st |
| Päälekäänüs | tüdruku/le | tüdruku/te/le |
| Päälkäänüs | tüdruku/l | tüdruku/te/l |
| Päältkäänüs | tüdruku/lt | tüdruku/te/lt |
| Saajakäänüs | tüdruku/ks | tüdruku/te/ks |
| Piirikäänüs | tüdruku/ni | tüdruku/te/ni |
| Olõjakäänüs | tüdruku/na | tüdruku/te/na |
| Ilmakäänüs | tüdruku/ta | tüdruku/te/ta |
| Ütenkäänüs | tüdruku/ga | tüdruku/te/ga |
Kaeq viil
toimõndaqLätteq
toimõndaq- ↑ Helle Metslang 2022: North and Standard Estonian. The Oxford Guide to the Uralic Languages. Bakró-Nagy et al. (toim.), Oxford University Press. lk 350.
- ↑ Kõiki Vikipeedijide nimekiri. Wikimedia. Pruugit 24.07.2022. (inglüse keelen)
- ↑ Helle Metslang 2022: North and Standard Estonian. The Oxford Guide to the Uralic Languages. Bakró-Nagy et al. (toim.), Oxford University Press. lk 350.
- ↑ Karl Kello: Saarlasõq: Laula, laula, pappi! Saarte Hääl 17.03.2013. Pruugit 24.07.2022. (eesti keelen)
- ↑ Karl Pajusalu 2000. Eesti keele kujunemisjärgud ja sotsioperioodid. Keel ja Kirjandus, nr 3. lk 158–159
- ↑ Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 18.
- ↑ Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 21.
- ↑ Helle Metslang 2022: North and Standard Estonian. The Oxford Guide to the Uralic Languages. Bakró-Nagy et al. (toim.), Oxford University Press. lk 353–354.
| Uurali keeleq |
|---|
|
Õdagumeresoomõ: soomõ (kveeni, meä), kar'ala (livviko, tverikar'ala), lüüdi, vepsä, ingerikar'ala, vad'a (kreevini), eesti, lõunõeesti (mulgi, tarto, võro (lutsi), seto (kraasna), leivu), liivi |
|
Saami: lõunõsaami, uumajasaami, piitimesaami, luulõsaami, põh'asaami, akkalasaami, inarisaami, koltasaami, kildinisaami, tur'asaami |
|
Samojeedi: eenedsi, kamassi, matori, neenedsi, nganassaani, sölkupi |