Ugandi

Ugandi vai Uandimaa (vai ka Ugala, Oandi, Uandi^[1], Uhandi, Ugamaa; ladinakiilsen Henrigu Liivimaa aigraamatun Ugaunia, Ugania, Ungania, Ungaunia, mõnõn variandin ka Ug(g)annia, Ungannia; maa eläniguq ugalasõq Ugaunenses, Ugaunienses, Ugannenses, mõnõn variandin ka Ugganenses, Ungannenses; s'aksa keelen Ugaunien^[2], Hugenhusen, Uggenhusen) om aoluulinõ maakund ni ugandi keele ja kultuuri ala Lõuna-Eestin.

Ugandit om mainit 13. aastagasaa algusõn innekõkkõ Henrigu Liivimaa aigraamatun, kon kirotadas maakunna hindä alaq hiitmisest – 1208. aastagal naanuq sõakäügiq Ugandihe lõppiq, ku uganlasõq sunniti Riia piiskopilõ ja Mõõgavelji ordulõ 1215. aastagal alaq andma. Päält tuud ommaq võõraq võimuq Ugandi peräst ummavaihõl tapõlnuq, maa om olnuq nii Novgorodi vürsti ku Taani käen. 1224. aastagal tetti Ugandi maiõ pääle Tarto piiskopkund.

Aolugu ni küündümine

Õdagumeresoomõ algkeele (minkast kasviq vällä võro, eesti, soomõ jpm keeleq) kõnõlõjaq tulleq Eesti maiõ pääle umbõs 3200–2800 aastakka tagasi. Lõunõhummogu-Eesti vai lõunõeesti kiil läts' tõisist kõnõlõjist kõgõ inne lakja, umbõs 2500-1800 aastakka tagasi. Tuust aost pääle oll'giq lõunõeesti kiil ja kultuur muust Eestist eräle.

Muistnõ Võromaa jäi vana Uandimaa maiõ pääle. Uandimaa ku suur' maakund jäi Peipsi ja Võrtsjärve vaihõlõ. Tähtsämbäq kotusõq olliq jo tuul aol Otõmpää ja Tarto. Setomaal om olnuq kõva Vana-Irboska kants'. Ugandimaa oll' küländ rikas kant'. Mõtsu ja soiõ vaihõl oll' külli, a oll' ka eräle elämiisi. Tetti sõõrdu ja hariti ka põlist põldu. Kõgõ vanõmb vili om tan olnuq kesev, a muinasao lõpu poolõ oll' jo rüäleib inemiisi päämine süük'. Kasvatõdi karja – Lõuna-Eestin olnuq rohkõmb tsiko ja lambit, a sõski ka lehmi ja hobõsit. Harilik elämine muinasao lõpu poolõ oll' jo riihetarõ, nii niguq noid ehitediq 19. aastagasaaniq. A muistidsõ ao rõivaq ja ehteq es olõq viil sukugiq noidõ Võromaa rahvarõividõ muudu, midä parhillaq laulupidol kandas.

S'aksa sõamahaq tulliq Uandimaalõ 1208. aastagal. Otõmpää kants' palotõdi maaha. Ku muistinõ Vabahussõda pääle nakas', käveq üle Võromaa kah võõraq väeq. Siin tapliq ja rööveq ni ristirüütliq, Leedu ratsavägi ku Vinne vürste sõameheq. Et Uandimaa ja Sakala olliq rikkaq maakunnaq, saadi hulga saaki. 1215. aastagas olliq taast maanukast ütesä kõrda vainlasõ väeq üle käünüq. Es olõkiq joudu kavvõmb vasta panda – rist'mine tull' vasta võttaq. Pääle Tarto kandsi häötämist 1224. aastagal oll' terveq Eesti, vällä arvat saarõq, võõra võimu käen. Et Lõuna-Eesti sai kõgõ rohkõmb kannahtaq, läts' võim pia tävveligult s'akslaisi kätte. Maarahva viil elon vanõmbaq pidiq umast võimust vallalõ ütlemä. S'aksol oll' siin kergemb hinnäst masma pandaq ku muial Eestin.

Hummogu puult hõimlasõq jäiq 11.–13. aastagasaal Vinne võimu ala – noist sai seto rahvakildakõnõ. Õdagu puult hõimlasõq võrokõsõq ja lõunatartlasõq elliq õks Uandimaal edesi. Usk, kombõq ja rõivaq ommaq näil aogaq tõõsõs saanuq, a kiil' om immespantavalt ütesugumanõ alalõ püsünüq.

Ugalasõq

Ugalanõ om võrokiilse ala pääl olnuq õks halva maigugaq nimi. Tuu om tähendanüq päämidselt inemist, kellel olõ-õi mutsu vai kiä om tige. Sõnatüvve uga- tähendüses om mõnikõrd peet 'loid, tümp'. Tuu või tähendäq, et ugalasõq olliq määnegi võõras rahvas.^[3] Tõõslt puult või jälq arvadaq, et ugalasõq ommaq nime saanuq vanavinne sõnast *ug, miä tähendäs lõunõkaart vai lõunõtuult.

Hummogu-Ugandi ala ja ka laembalt Hummogu-Eesti ala pääl levinüide laulõ seen ommaq ugalasõq tennü päämidselt kurja ja näid peetäs sõamiihis ja tiirüüvlis.^[4]

Om lõikusõlaul, kon hoiatadas vilälõikjit ugalaisi iist:

„...otsan uutva ugalase, veeren vahtva venelase,
otsan orje uttetas, veeren verda valõtas.“
– Remmel, lk 158–159

Tõõsõn laulun kõnõldas "Uga rajal" or'as olõmisõst:

„Olli orjan, käve karjan, olli orjan Uga rajal...“

Uandimaa tähtsüs

Arvatas, et vanna Uandimaa perrä ommaq lätläseq naanuq kutsma Eestit – läti keelen om sjoo maa Igaunija.

Kaeq viil

Ugandi kiil

Lätteq

↑ Velsker, Mart 2014. Lõunõeesti kirändusluu kirotamisõ võimaluisi. Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalusi. Doktoritüü, Tarto Ülikuul. Tarto: Tarto Ülikooli kirästüs, 25.
↑ Alvre, Paul 1985. Eesti ja liivi keeleq Henrigu Liivimaa aigraamatun III: kotusõnimeq. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivima kroonikas III: kohanimed. Keel ja kirjandus, nr 2, 96–105
↑ Tampere, Herbert 1956. Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi suulise rahvaloomingu valgusel. Kogumikus Eesti rahva etnilisest ajaloost, 261–262
↑ Remmel, Mari-Ann 2003. Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli: Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 21. Lk 152, 158

Välislingiq

Ugaunians

Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.

[1] Velsker, Mart 2014. Lõunõeesti kirändusluu kirotamisõ võimaluisi. Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalusi. Doktoritüü, Tarto Ülikuul. Tarto: Tarto Ülikooli kirästüs, 25.

[2] Alvre, Paul 1985. Eesti ja liivi keeleq Henrigu Liivimaa aigraamatun III: kotusõnimeq. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivima kroonikas III: kohanimed. Keel ja kirjandus, nr 2, 96–105

[3] Tampere, Herbert 1956. Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi suulise rahvaloomingu valgusel. Kogumikus Eesti rahva etnilisest ajaloost, 261–262

[4] Remmel, Mari-Ann 2003. Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli: Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 21. Lk 152, 158

[1]

[2]

[3]

[4]