Võromaa aolugu

Võromaa aolugu om inemise tegemiisi aolugu seo ilma ao Võromaa pääl.

Muinasaig

Viimäne suur' ijäaig lõppi Võromaal ärq piaaigu 13 000 aastakka tagasi. Päält tuud saiq siiäq tullaq eläjäq ja inemiseq. Arvatas, et kõgõ edimädseq inemiseq ommaq elänüq Võromaal nii 11 000 aastakka tagasi.

Muinasaost andvaq meile tiidüst õnnõ vällä kaibõduq lövvüseq. Parhillaq om Võromaalt teedäq edimäne kiviao elokotus Tamula järve veeren Roosisaarõ pääl. Sääl om naatu elämä esiki 8000 aastakka tagasi. 6000 aastakka vanaq potitüküq Kääpält ja Villalt Võhandu jõõ veerest näütäseq, et tuul aol mõistõti jo savist anomit tetäq. Üts kiviao vanõmb lövvüs om inemise pääluu Võrolt Karja uulitsast Korõli uja lähküst – kah vast pia 8000 aastakka vana.

Aoloo-uurjaq arvasõq, et siiäq kanti tulliq kõgõ inne mõnõq väikuq jahimiihi hõimuq lõuna ja kago puult. Näide elokotusõq ommaq olnuq Võhandu jõõ veeren Kääpäl ja Villa külä man ni Tamula veeren. Vast muialgiq, a kõiki olõ-i üles lövvet. Metalli tuu rahvas viil es tunnõq, tuuperäst kutsutas tuud aigo kiviaos. Tuust aost om Võromaalt lövvet peris hulga kivikirvit.

Arvatas, et edimädseq eläniguq Võromaal olliq uma vällänägemiselt küländ miiq muudu. Keelest, midä kõnõldi, om varahamba arvatu, et tuu oll' üts täämbädses jälge jätmäldäq häönüq kiil. Noq inämb nii kimmäq ei oldaq: võidsõ ollaq ka üts uurali kiilkunna kiil – võro ja eesti keele ütine edevanõmb.

Aogaq tekkü vahtsit elokotussit mano. Uma elokotussõst naati ka kavvõmbahe kaupu vaihtama käümä, peeti jahti ja püvveti kallo. Suurõq mõtsaq olliq täüs eläjit ja järveq-jõõq täüs kallo. Aost umbõs 5000–4000 aastakka tagasi ommaq ka edimädseq kimmäq märgiq põllumaa tegemisest ja vilä kasvatamisõst. Tuu opiti ärq vanno baltlaisi, lätläisi edevanõmbidõ käest.

Kiviao lõpu poolõ 4500–3800 aastakka tagasi om Võromaalõ tulnuq nii hummogu ku kago puult viil vahtsit inemiisi. Pääle tuu rahva manotulõkit om Põh'a-Eestin ja Lõuna-Eestin nätäq jo ainõlidsõ kultuuri vahet.

Pronksiaig

Pronksiao alostusõn (alost' 3500 ja lõppi 2500 aastakka tagasi), eleti Võromaal viil vanna muudu edesi. Edimädseq pronksist kirvõq ku vahtsõ ao märgiq ommaq peri Kanepi kihlkunnast Liivakult ja Tsähknäpalost. Sääntseq kirvõq olliq tähtsäq ja kalliq tüüriistaq.

Pronksiaol eleti inämbüisi õks vanno kiviao elopaiku pite. Aogaq tekküq mano mõnõq vahtsõq elokotusõq niguq Mähkli Karula kihlkunnan ja Kõnnu Räpinäl. Matussit om lövvet Põlgastõst, Ruusalt ja Antslast.

Ravvaaig

Ravvaaig naas' pääle sis, ku Eestin naati tarvitama pronksi asõmõl rauda (2500 aastakka tagasi). Võromaalõ jovviq ravvast as'aq ildampa. Arvatas, et ku ravvast tüüriistaq ütskõrd tulliq, naati Lõuna-Eestin joq lajalt sõõrdu tegemä – mõtsa-võssu ragoma ja palotama, et tuha sisse villä külbäq.

Kiviaost pääle eleti Võromaal inämbüisi vii veeren. A rooma ravvaaol, miä alost 2050 aastakka tagasi ja lõppi nii 1550 aastakka tagasi (om nime saanuq Rooma riigi perrä), naati elämiisi tegemä korgõmbidõ kotussidõ pääle. Arvatas, et tuud aigo tull' lõunõ puult Koiva ja Mustajõõ orgo pite vahtsõt rahvast mano. Inemiisi naati tuul aol tarandkalmihe matma. Tarandkalmõq ommaq manotulnuq rahva muud, midä paigapääline rahvas piä üle võtt'. Tarandkalmidõ man ommaq nätäq nellä nukka korgõq kiviriaq, mink sisse jääseq viil vähämbäq kiviq. Inämbüisi om mitu säänest kalmu kõrvuisi. Võromaa suurõmbaq tarandkalmõq ommaq Virunukan ja Sadramõtsan Sännä kandin ni Juudaliinan Põlgastõ lähkün. Tuu oll' Võromaalõ üts hää aig, tegüsi hulga kotussit, kon om elet täämbädseniq vällä.

Päält tarandkalmidõ tekküq siiäq tsõõriguq ja pikäq kääpäq. Tuu aig naas pääle umbõs 1500 aastakka tagasi. Sääntsit kääpit om olnuq hulga Võromaa hummoguveeren. Kääpihe matõti egäl puul ümbre Peipsi järve. Arvadaq, et vahtsõnõ muud tull' Võromaalõ setodõ ja vadilaisi edevanõmbidõ mant. Vahtsõt rahvast vast inämb väega pall'o mano es tulõq.

Muinasaig lõppi ärq viikingiao ja illadsõ ravvaaogaq (aastagaq 800–1225). Võromaalõ tetti tuudaigu liinamäeq niguq Kaloga Jaanimägi, Rosma, Hinniala, Rõugõ ja Mõrgi liinamäeq. Kantsõ ehitämine näütäs, et inemiseq pidiq hinnäst rohkõmb kaitsma. Või-ollaq naksiq naabriq siiäq tükmä vai tapõldi umavaihõl. Rahuaol eleti iks külli seen, a vainlaisi iist paeti liinamäele varjo.

Muistinõ Võromaa jäi vana Uandimaa maiõ pääle. Uandimaa ku suur maakund jäi Peipsi ja Võrtsjärve vaihõlõ. Tähtsämbäq kotusõq olliq siin jo tuul aol Otõmpää ja Tarto. Setomaal om olnuq kõva Vana-Irboska kants. Meheq käveq Lätimaal vai Vinne poolõ pääl taplõman. A rahuaol naas' naabridõgaq kõva kauba vaihtaminõ. Hummogu puult hõimlasõq jäiq 11.–13. aastagasaal Vinne võimu ala – noist sai seto rahvakildakõnõ. Õdagu puult hõimlasõq võrokõsõq ja lõunatartlasõq elliq õks Uandimaal edesi. Usk, kombõq ja rõivaq ommaq näil aogaq tõõsõs saanuq, a kiil om immespantavalt ütesugumanõ alalõ püsünüq.

Mõtsu ja soiõ vaihõl oll' külli, a oll' ka eräle elämiisi. Tetti sõõrdu ja hariti ka põlist põldu. Kõgõ vanõmb vili om tan olnuq kesev, a muinasao lõpu poolõ oll' jo rüäleib inemiisi päämine süük. Kasvatõdi karja – Lõuna-Eestin olnuq rohkõmb tsiko ja lambit, a sõski ka lehmi ja hobõsit. Harilik elämine muinasao lõpu poolõ oll' jo riihetarõ, nii niguq noid ehitediq 19. aastagasaaniq. A muistidsõ ao rõivaq ja ehteq es olõq viil sukugiq noidõ Võromaa rahvarõividõ muudu, midä parhillaq laulupidol kandas.

S'aksa raudmeheq tulliq Uandimaalõ 1208. aastagal. Otõmpää kants palotõdi maaha. Ku muistinõ Vabadussõda (1208–1224) pääle naas', käveq üle Võromaa kah võõraq väeq. Siin tapliq ja rööveq ni ristirüütliq, Leedu ratsavägi ku Vinne vürste sõameheq. Et Uandimaa ja Sakala olliq rikkaq maakunnaq, saadi hulga saaki. 1215. aastagas olliq taast maanukast ütesä kõrda vainlasõ väeq üle käünüq. Naas' pääle eestläise ristmine.

Pääle Tarto kandsi häötämist 1224. aastagal oll' terveq Eesti, vällä arvat saarõq, võõra võimu käen. Et Lõuna-Eesti sai kõgõ rohkõmb kannahtaq, läts' võim pia tävveligult s'akslaisi kätte. Maarahva viil elon vanõmbaq pidiq umast võimust vallalõ ütlemä. S'aksol oll' siin kergemb hinnäst masma pandaq ku muial Eestin.

Keskaig (13.–16. aastagasada)

Vana Uandimaa läts' Tarto piiskopkunna (suurust esikiq 9600 km2) alaq. Piiskopiriigi ja Pihkvamaa piir juussõ Peipsi järvelt Võhandu jõõsuuniq. Säält edesi Võhandut, Mädäjõkõ ja Piusa jõkõ pite Vahtsõliina ja Miikseniq. Täämbä om tuusama piir Võromaa ja Setomaa piiris. Mariburk (Aluksne) oll' Saksa ordu võimu all, nii niguq kõik Sakalagiq.

Kost täpsähe läts piiskopiriigi ja ordu piir, tuu olõ-iq teedäq. Arvatas, et Misso nulk üten seoilmaaigsõ Lätimaa lähkembä veeregaq jäiq umaette nukakõsõs, kon kummagi võõra võimu sääduseq viil es loeq. Siksälä ja Plaani kalmõ lövvüseq tunnistasõq, et sääl oll' miihil viil õigus mõõka kandaq. 14. aastagasaa alostusõn naksiq Miss'o meheq esikiq vahtsõt kantsi tegemä.

Keskao perändüs om kivist kandsiq üle terve Eesti. Et s'akso võimu tan piiri veeren masma pandaq, tettiq sääntseq kivikandsiq ka Kiräpääle ja Vahtsõliina. Noidõ varõmõq paistusõq esikiq miiq aol viil kavvõ.

Kiräpääd nimmasõq vanaq kiräq edimäst kõrda 1322. aastagal. Vahtsõliina ku viimäne úakslaisi ja katoliku-usu kantú vasta Novgorodi Vinnemaad sai valmis 1342. aastagal Maarja kuulutusõ pääväs. Kiräpää ja Vahtsõliina ala käve hulga külli ja nurmi. Võromaal tekküq tuul aol ka mõnõq vähämbäq kandsiq niguq Vana-Antsla, Sõmmõrpalo ja Vaabina, a nuuq ommaq aogaq hoobis ärq häönüq. Tähtsä sõa- ja kaubatii tull' Riia puult. Tuu tull' Otõmpäält üle Urvastõ Kiräpääle ja läts läbi Vahtsõliina Pihkvahe. Tõõnõ tähtsä tii vei Kiräpäält Tartohe. Kolmas tii läts Vahtsõliinast üle Rõugõ Lätimaalõ Koivaliina ja neläs vei Vahtsõliinast Mariburki. Naabriq käveq umavaihõl iks läbi.

Võromaa vanaq kihlkunnaq olliq tuud aigu viil parhillatsist suurõmbaq. 13. aastagasaa lõpust om teedäq Põlva kihlkund. Vanaq kihlkunnaq ommaq ka Rõugõ, Urvastõ ja Karula. Üte kihlkunna rahvas käve umavaihõl iks inämb läbi ku naabridõgaq. Esikiq rõividõ perrä es olõq rassõ eri kihlkundõ inemiisi kavvõst ärq tundaq.

Päält ristiusu tulõkit prooviti õkva ekkä kihlkunda kerik ehitäq. Võromaa pääle olï õnnõ mõni suurõmb kivikerik – keskaost ommaq püsünüq Põlva ja Urvastõ keriguq. Alalõ ommaq ka tuust aost peri Karula kerigu müürüq.

Ütel keskaigsõl talol Võromaa külän olï põllumaad tarvitaq vast 30 vakamaad (kümme hektaari). Ütenkuun elli kimmähe mitu põlvõ ja latsi olï perre pääle hulga.

Sääl, kon maa olï mäki täüs, ülearvo liivanõ vai matal, es olõq ka suuri põllumaid ja nurmi. Kehvä maa pääl tetti sõõrdu, selle et õnnõ tuha sisse külvet siimnest oll' võimalik hääd saaki tagasi saiaq. A sõõrumaa pidi pääle tuud 20 aastakka saisma ja võsso kasvatama. Kavva tarvitõdi põllu tegemisel vanna sorti kuusõlatvust kahruäkle. Härgigaq künti Võromaal veidemb ku muial. Tuu tüü jaos olliq joba hobõsõq.

Meheq teiq päält põllu- ja mõtsatüü puutüüd, naha park'mist ni kkkkõ muudkiq. Naasõq teiq söögi ja esiq perrele rõivaq sälgä. Lõuna-Eesti küllin om aost aigu olnuq rohkõmb käsitüümeistriid ku muial Eestin. Teedä om, et 1585. aastagal massõti Vahtsõliina riigimõisan palka sepäle, lukksepäle, puusepäle, tiislärile, vankritegijäle, kangrulõ ja müürsepäle. Viil läts siin häste edesi mõtsmehitside pidämine. Põh'a- vai Õdagu-Eesti talorahvalt es nõvvaq herräq määnestkiq miimassu. A Kiräpää talomeheq pidiq umast miisaagist poolõ ärq andma. Mõnõl Võromaa talol võidsõ ollaq esikiq paarsata pakktarro ja umaq mehitside kar'amaaq.

Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.